"Ta tundis, kuidas Rosa keha tema keha vastas sulas, aga naise mõttevägi andis talle jõu end vabaks kiskuda."


"Ta tundis, kuidas Rosa keha tema keha vastas sulas, aga naise mõttevägi andis talle jõu end vabaks kiskuda."
Foto: Shutterstock

Katkend Nicola May raamatust "Väike nurgapood".

Kella viieks oli Rosa joonud ära pudeli veini ja Josh kolm pinti õlut ning nad istusid baarileti ääres ja olid saanud teada, et Lobster Poti omanikud on Jacob ja Raffaele — abielupaar, kes oli müünud oma äri ja elamise Londonis maha ja kolinud siia Inglismaa edelaosasse mere äärde.

Nad said lubada endale ilusa kaljunukil asetseva maja Polhampton Sandsis, kus veetsid aega tööst vabal ajal. Baaris korraldas asju Jacob, kel oli kaunis omapärane ja väljakutsuv huumorisoon, tema abikaasa Raffaele oli kokk. Jacobi õde Alyson oli baarileti taga ja korraldas Jacobi ja Raffaele äraolekul pubis asju. Alysoni peigmees Brad oli köögis Raffaelel abiks.

„Kahjuks pean paluma teil kenadel inimestel nüüd lahkuda,“ ütles baariletti pühkiv Jacob. „Peame saali õhtuks valmis seadma ja ma pean panema endale pidurõivad selga.“ Ta lükkas dramaatilise liigutusega pruuni tuka laubalt. „Ma pean ju end üles vuntsima ja valmis sättima.“

Rosa oli Jacobist võlutud. „Kelleks sa riietud?“

Jacob keeras ringi. „Kui mu tagumenti vaatad, siis arvad kindlasti, et superlühikestes pükstes Kylieks, aga mina ja mu meheraas oleme otsustanud esineda Betty Turpini ja Bet Lync­hina. Üks oli kogu Inglismaa ajaloo parim vormiroa­valmistaja ja teine parim pubipidaja.“

Rosa oli pisut segaduses, aga Josh puhkes valjult naerma, kui Jacob selgitas: „Loomulikult teleseriaalist „Coronation Street“, kullake. Aga need karakterid olid vist enne sinu aja arvamist. Nii, hakake nüüd astuma. Ja head uut aastat — kui te just pärast tagasi ei tule. Ja nägemiseni, pisike.“ Ta lehvitas koerale, kes oli olnud tähelepanuväärselt vait ja maganud Rosa baaripuki all.

Seotud lood:

Just siis, kui nad ajasid jopesid selga, ilmus nähtavale kokariietes kena välimusega mees, kes paistis Jacobist paarkümmend aastat noorem. Jacob tutvustas neid.

„Saage tuttavaks: Rosa on siin meie külas uus — ja muide ta on Nurgapoe omanik! — ja see on tema sõber Josh.“ Ta venitas sõna „sõber“.

Raffaele surus neil kätt. „Tere, meeldiv teiega tutvuda, aga mul on kiire — mul said marineeritud kurgid otsa.“

„Kallis, see pole üldse sinu moodi, et sul saavad marineeritud kurgid otsa!“ hüüdis Jacob talle järele, kui Rosale ja Joshile ust avas. „Aeg on hakata minema, head inimesed. Head uut aastat!“

„Rosa, minu arust pole see küll hea mõte.“

„Kuule, ma ei saa neid ju lõputult vältida.“

„Aga sa pole kaine,“ lausus Josh närviliselt, „ja sa tead küll, milliseks sa täis peaga muutud.“

„Ma ei lasknud sul sõita su ragbiklubi aastavahetuspeole, nii et sellist asja juba ei ole, et me konutame niisama kodus. Meil pole isegi telekat, kust vaadata Jools Hollandi meelelahutussaadet.“

„Aga me võiksime minna tagasi Lobster Poti — mina arvan küll, et seal võiks tulla päris lõbus õhtu. Näeksime, mismoodi nad naiste riietes välja näevad.“

Josh soovis juba, et oleks sõitnud ennist ära, aga Rosal oli oskus temaga kavalalt manipuleerida. Pärast lõunasööki olid nad andnud koerale süüa ja joonud kumbki kaks klaasi Jack Daniel’si koolaga — ning nüüd marssisid nad mäest alla Shipi pubisse.

Ansambel mängis juba, kui nad kohale jõudsid, ja baar oli täis noori ja vanu.

Seb toetus baariletile ja naeratas Rosat nähes tiiraselt. „Mu hurmav Rosa. Kuidas ma küll olen sind igatsenud.“

Rosa tundis vastikust. „Heips, Seb, minu sõber Josh. Josh, see on see kutt, kes oli nii kena ja tõi mu jaamast ära.“

„Aaa. Nüüd saan ma aru.“ Seb pilgutas noogutades silma. Rosal oli tahtmine temast võimalikult kaugele pääseda.

„Millest?“ küsis Josh vaikselt, tüürides Rosa eemale.

„Miks ma paari päeva eest ta lähenemiskatsed tagasi lükkasin.“

„Oh! Sa ei talu ju habemeid. Sellepärast või?“

„Ei. Ma ei talu idioote. Sellepärast.“

„Kuule, Rosa, ärme vast topelt võta.“

„Josh, jäta oma loll jutt. Täna on vana-aastaõhtu.“

„Mustang Sally … Ratsuta, Rosa, ratsuta!“ laulis ootamatult välja ilmunud Lucas Rosale valjult kõrva. Aga just sel hetkel otsustas ansambel teha pausi — nii et Rosa karjutud vastus oli kõigile kuulda.

„Vaata aga vaata. See on ju see mees, kelle suu on suurem kui ta türa.“

Rahvas itsitas. Sheila tuli baari teisest otsast ja jäi Rosa ette seisma.

„Rosa, ära ole selline. See on lihtsalt meie tava — kui külasse saabub mõni võõras.“

Josh võttis Rosal käsivarrest. „Tule, lähme siit ära.“

„Ei, Josh, mul on midagi öelda.“

Just sel hetkel ilmus Rosa kõrvale karkudel kooberdav tüdruk. Rosaga umbes samavanune tüdruk oli väga hästi riides, tal olid täiuslikult lõigatud pruunid juuksed, tilluke ülespidi otsaga nina ja kitsas ülahuul. Rosa ei usaldanud inimesi, kel oli kitsas ülahuul.

„Heips, mina olen Jas, Lucase teine pool. Nii et sina oledki siis selles süüdi, et ta ei jõudnud mulle õigeks ajaks jaama vastu. Ta rääkis, kuidas sa üritasid talle ligi litsuda, kui ta sinu torudega jändas. Oled nüüd endaga rahul?“ Ta osutas ühe karguga lahases jalale.

Lucas põgenes juba meeste tualeti poole.

„Ligi litsuda? Ligi litsuda! Kuidas sa julged? Ta isegi ei maininud, et tal on tüdruk, ja kas ta ikka ütles sulle, et ta ema saatis ta minu juurde, et ta uuriks mu käest välja, mis plaanid mul mu uue poega on. Loodetavasti oled sa teadlik, mis sorti perekonnaga sa kavatsed end siduda.“ Rosa tahtis just ühe Jasi kargu jalaga eemale virutada, kui Josh haaras tal ümbert kinni, võttis kaenlasse ja tassis ta pubist välja.

Josh pani ta rannakividel ettevaatlikult maha. „No see läks ju igati kenasti.“

„Miks sa pead alati olema minu kuradima rüütel valgel ratsul! Ma klaarin oma asjad ise ära. Ma ei vaja sind.“ Rosa karjus ja trampis jalgu nagu väike laps.

Josh säilitas rahu. „Aga vahel tuleb sul tuure maha võtta. Praegu polnud õige hetk hakata nendega kana kitkuma. Sa oleksid võinud teha seda mõnel teisel päeval — kainena.“

„Kainena, gainjena. Mina ei litsunud ta kuradima peikale ligi. Flirtisin temaga natuke, kogu lugu — ja kes sina selline üldse oled, et tuled mind siin kamandama, et ma võtku tuure maha? Sa räägid nagu mõni sotsiaaltöötaja.“

„Võib-olla ta lihtsalt testis sind. Ükski kutt ei läheks oma tüdrukule ütlema, et teine tüdruk litsus talle ligi — liiga palju informatsiooni. Aga kui õiglane olla, siis kui Lucas hilines tõepoolest sellepärast, et oli sinu juures, ja too vaene tüdruk jäi auto alla, siis noh …“

„Ja mis siis? Lucas ei maininud, et on hiljaks jäämas. Ta ei rääkinud oma tüdrukust poole sõnagagi. Aga sina, isand mõistuse hääl, pane suu kinni. Ma soovin, et ma oleks tulnud siia üksinda.“

Josh hammustas huulde. Ta teadis, milline Rosa sellises meeleolus on — tal oli selge, et Rosaga pole mõtet vaielda.

„Kas tuled koos minuga tagasi koju?“ küsis ta.

Rosa seisis seljaga Joshi poole ja vahtis merd.

„Ei tule. Kell on alles üksteist. Igavene tüütu mats.“

Josh kõndis pikkamööda tagasi poe juurde, pakkudes Rosale võimaluse talle soovi korral järgneda, aga kui Rosa oli juba kord sellises tujus, ei peatanud teda miski. Josh oli ta pärast mures, aga tema kannatusel olid ka piirid, ja mida ta oleks üldse saanud teha? Tassida Rosa väevõimuga koju tagasi? Rosa oli täiskasvanud inimene. Tal oli raskusi ja ta ei käitunud alati kõige arukamalt ja kui ta jõi, siis kerkis ta lapsepõlvest pärit ebakindlus ja turvatunde puudumine pinnale ning plahvatas kontrollimatu ilutulestikuna.

Josh läks sisse, lasi koera õue pissile ja istus katuseterrassile. Õhtuvaikuses kandusid muusika, laulmine ja hõisked kaugele. Joshil oli kiusatus minna Lobster Poti ja võtta uus aasta seal vastu, aga ta otsustas seda mitte teha. Ta helistas Rosale, aga telefoni tuttav helin kostis elutoa laualt, kuhu Rosa oli telefoni jätnud.

Kui südaööni jäi kümme minutit, ei talunud Josh enam mõtet, et Rosaga võib olla midagi juhtunud, ja ta läks tagasi randa. Rosa ei istunud enam kivil, kuhu ta oli ennist jäänud. Josh lükkas pubi ukse lahti ja veel enne, kui ta arugi sai, pressiti ta tagasi õue ning Titchi huuled olid surutud tugevalt tema omadele.

„Eiiii!“ Rosa tormas just sel hetkel neist mööda. „Jäta vähemalt tema rahule!“

Josh kiskus end meesteõgardi haardest vabaks ja jooksis Rosale järele.

„See polnud üldse nii, nagu sina arvad!“ karjus ta hingetult.

„Meestega on see alati nii!“

„Ja miks see sulle üldse korda läheb? Ennist rääkisid sa minuga nagu viimase jätisega.“

Rosa marssis nõlvast üles. Ta keeras ringi ja nähvas: „Ära arva, et sa lähed mulle korda. Ma lihtsalt ei taha, et neil võiks veel mingi kont hambus olla.“

„Rosa, aga ta kargas mulle peale. Ausõna.“

„Nagu juba öeldud — see ei huvita mind.“

Josh jõudis talle järele ja keeras ta ringi.

„Vast ehk see paneb huvitama.“ Ta hoidis Rosat nii kõvasti, et tol polnud vähimatki võimalust meest eemale tõugata, ning suudles Rosat kirglikult huultele. Ta tundis, kuidas Rosa keha tema keha vastas sulas, aga naise mõttevägi andis talle jõu end vabaks kiskuda.

„Nagu ma juba ütlesin, Josh, see ei huvita mind tõesti karvavõrdki.“