Tahad kavalalt tülitseda? Selleks, et edaspidi kallimaga tülid ilma suurema kisa ja kärata lõpetada, võta kasutusele need NELI sammu

 (5)
Tahad kavalalt tülitseda? Selleks, et edaspidi kallimaga tülid ilma suurema kisa ja kärata lõpetada, võta kasutusele need NELI sammu
Foto: Shutterstock

Kuidas aru saada, kas sa tülitsed nii, nagu tehakse nendes maadlusshow’des, kus tegelikult ei maadeldagi ja keegi ei saa päriselt haiget, või hoopis nii nagu korralikul vabavõitluse turniiril, kus üks võistleja lõpuks oimetuks lööduna ringist välja pudeneb?

Esimene vihje on see, kui sa alustad paljusid lauseid asesõnaga „sina“ või veel hullem, kurikuulsate etteheidetega „sina alati“ või „sina mitte kunagi“ (siia otsa nüüd hädaabisignaal). Mõned näited võiksid olla: „Sina ei pane kunagi asju ära!“, „Sa ei taha minuga kunagi seksida!“ või kardetud „Sa haised alati juustu järele!“ See kõik on kriitika, aga mitte püüd asju lahendada, sest sellise sõnastusega teed sa probleemi teisest inimesest, mitte probleemist endast. Haavatud ja solvatud kaasa tahab sinuga nüüd kõigi eelduste kohaselt veelgi vähem koostööd teha. Abielutülide algtõde on see, et kui vähegi võimalik, tuleb lahendust vajavaid muresid väljendada lausetega, mis algavad sõnaga „mina“. „Mulle meeldiks, kui sa oma sokid ära paneksid.“ „Ma tunnen mingit veidrat lõhna, justkui juustu… Kas sina ei tunne?“

Kuulus psühholoog, kliiniline terapeut ja raamatu „Armastuse tähendus“ autor doktor Sue Johnson nimetab inimesi, kes kipuvad tülisid alustama sina-vormis, süüdistajateks. Teised koolkonnad nimetavad neid aga tagaajajateks. Mis ei tähenda, et sellisel viisil tülitsema kippuvad inimesed oleksid kuidagi eriliselt agressiivsed — nad reageerivad olukorrale üsna loogilisel moel ehk väljendavad rahulolematust selles osas, et neid ei kuulata.

Seotud lood:

Mesinädalate teisel õhtul jälgisime abikaasaga, kuidas üks vanapaar üritas tagurdada autot üsna ebamugavale parkimiskohale. Naine seisis auto taga ja juhendas meest. „Ei!“ kriiskas ta ja vehkis kätega, „Siiapoole! Liiga palju! Aja sirgeks!“ Mu abikaasa küsis, miks vanatädikesed nii hirmsat häält teevad (tundus, et ta on tuleviku pärast mures), mille peale mina pakkusin: „Ilmselt on see ainus hääletoon, millele ta mees veel üldse kuidagi reageerib.“

Nagu see proua, proovivad ka süüdistajad lihtsalt kõiki võimalikke vahendeid, et partner neid kuulda võtaks. „Tegelikult räägib selline käitumine üksindusest, mahajäetusest, tundest, et sa oled ebaoluline ja partneri jaoks teisejärguline,“ ütleb Sue Johnson.

Seda tüüpi vaidlejaid — eriti naisi, sest tavaliselt ongi nad naised — nimetatakse tihti näägutajateks. Olgu siinkohal öeldud, et ma ei poolda seda nimetust, vaid lihtsalt tõlgendan selle tähendust.

Sisukalt vaidlemise juures on üks raskemaid osi see, et tihtipeale on asjad, mis tunduvad nii õiged, hoopis valed. Näiteks vinguda meeldib kõigile, mitte ainult süüdistajatele. Ega seda ilmaasjata „välja elamiseks“ ei kutsuta. Kui sa oled nädalaid, kuid, võib-olla lausa aastaid mingi asja suhtes vastumeelsust üles ehitanud ja tagasi hoidnud, ei paku miski rohkem rahuldust kui võimalus väravad valla lasta ning jaurata sõpradele pikalt oma kannatustest ja konkreetsetest isikutest, kes on kogu jama põhjuseks. Meile tundub enda välja elamine õigustatud, lausa tervisele kasulik ja äärmiselt vajalik, et kõik teaksid täpselt, kuidas me end tunneme. Aga! Kaeblemine, nagu ka kriitika, ei ole teeots dialoogi ja muutuste juurde. See hoopis risustab kena rajakese inetu prügiga.

Nüüd on küll jama majas, sest meile, kahekümne esimese sajandi lääne kultuuri asukatele on ju õpetatud, et tunnete alla surumine on halb ja välja elamine hea. Mis see sotsiaalmeediagi muud on kui üks suur pulseeriv pilv inimesi, kes tahavad teada anda kõigest, mis neil parasjagu mõttes mõlgub. Hoolimata sellest, et kui me tosina aasta jooksul midagi Facebooki (või Twitteri) kohta üldse õppinud oleme, siis on see asjaolu, et mitte keegi ei muuda millegi osas meelt. Eriti mitte pärast seda, kui neid on solvatud või võrreldud Hitleri, Stalini või Imelda Marcosega.

Kuidas oma vajadusi siis üldse kommunikeerida? Peaaegu kõik terapeudid, keda ma selle raamatu jaoks küsitlesin või kelle töid ma analüüsisin, ütlevad, et asja võti on napisõnalisus. Astu ette, ütle, mis sul öelda on, ja lahku lavalt. Mida kiiremini, seda parem.

„Ma ei ole teinud väga suurt uuringut, aga mu vaatlustulemused ütlevad, et mida rohkem sõnu emotsionaalselt laetud sõnumi edastamiseks kasutatakse, seda rohkem lukku teine inimene läheb,“ ütleb Harriet Lerner, psühholoog, kes spetsialiseerub naistele ja nende suhetele. Kurtmine võib tunduda nagu positiivse tagasiside tsükkel, mis algab sellega, et sa selgitad partnerile, mis sind häirib. Selle käigus aga kütame end tavaliselt hoopis üles ja stressitase tõuseb. Lisaks ei maksa unustada, et see on ainult üks pool suhtlusest — partner reageerib ju kurtmisele omapoolse arvamusega. Kriitika ja kaebused algatavad ahelreaktsiooni, mida Tatkin kirjeldab nii: „Väga intensiivne suhtlussituatsioon, milles mina tegin väikese lõkke, siis aga valasin sinna bensiini peale ja siis valasid sina veel bensiini juurde ja nüüd ongi meil looduskatastroofi mõõtmetes metsatulekahju.“

Ka suured sõjamehed nõustuvad sellega. „Maailmas pole olnud ühtegi pikka lahingut, millest mõni riik oleks kasu saanud,“ ütleb kindral Sun Zi 2500 aastat tagasi kirjutatud raamatus „Sõja seadused“.

Bostonis resideeruval psühhoterapeudil ja kolme abieluteemalise bestselleri autoril Terrence Realil on põnev kolmeastmeline tehnika, kuidas rahumeelselt probleeme tõstatada. Tegemist on terapeut Janet Hurley tehnikate edasiarendusega, mida Real ise nimetab tagasisiderattaks (The Feedback Wheel) ja kirjeldab lähemalt raamatus „The New Rules of Marriage“. Tegemist on väga lihtsate võtetega. Kõigepealt tuleb teha täiesti enesestmõistetavalt kõlav, aga ülimalt vajalik asi — küsida partnerilt, kas ta soovib sind ära kuulata. Samal ajal tuleb tuletada endale meelde, et sa armastad seda inimest. Seejärel tuleb oma tagasiside edastada neljas etapis:

  1. Mida sa nägid või kuulsid, mis sulle muret teeb. Mitte „sa tegid sellise asja“, vaid „see, mida mina nägin, oli…“
  2. Milliseid järeldusi sa kuuldust või nähtust enda jaoks tegid. Tulebki nii öelda: „Selle põhjal mulle tundus, et…“ (Võib-olla ei ole sa harjunud niimoodi väljenduma, aga see tagab, et sa räägid ainult oma muljetest.)
  3. Mis tunde see asi sulle tekitab.
  4. Kuidas sa eelistad, et ta järgmisel korral käituks.


Ja lõpuks — lase lahendusel omasoodu minna. Mis iganes ka ei juhtuks, täna partnerit, et ta su ära kuulas, ja liigu edasi. Ära jää probleemi kinni, ära paisuta seda suuremaks.

Proovisin seda eksperimendi korras ka oma abikaasaga. Sõnasõda, milles nipid käiku läksid, lahvatas sel ajal, kui mu mees rippus telefoni otsas ja proovis juhendada oma kaheksakümne kolme aasta vanust isa wifi-ühenduse kiiremaks muutmisel. See on juba omaette raskekujuliselt närvesööv ülesanne, aga lisaks vaidlesin mina samal ajal läheduses teismelisega sel teemal, kui palju tohiks ühe päeva jooksul Netflixi vaadata. Pubekas karjus, mina karjusin ja mu abikaasa kaotas enesevalitsuse, viskas toru hargile ja kukkus samuti karjuma. Olukord plahvatas nagu uudised pärast katastroofi.

Minu meelest käitus mu abikaasa ebasobivalt, sest vahetult enne lapse letti võtmist olin tema koos läbi arutanud tiineka ekraaniaja ohjamise plaani ja saanud sellele ka mehe kinnituse. Olin käitunud täpselt nii, nagu igasugused targad raamatud (sealhulgas see siin) õpetavad. Nii et päevake hiljem, peale Reali tehnika kohta lugemist, küsisin mehelt, kas ma saaksin temaga ühest asjast rääkida. Ta ei jooksnud toast välja, seega eeldasin, et ta on nõus. Selgitasin talle algatuseks, mida ma nägin — et ta läks täiesti endast välja. Kuigi Reali sõnastus tundus mulle jabur, selgitasin seejärel, mis mulle selle põhjal tundus: „Seetõttu tekkis mul tunne, et sa polnud lojaalne kambajõmm võitluses lapsele ajupesu tegevate elementide vastu.“ Kirjeldasin, kuidas see mind end tundma pani — kõigepealt hämmeldunult, siis reedetult –, ning lõpetasin palvega, et kui ta juba kord on minuga mingil teemal nõustunud, võiks ta lõpuni minuga ühte paati jääda. Minu etteaste võttis aega umbes neli minutit, siis oli tema kord vastata.

Ma sain mitmest peatükist koosnenud loengu oma vigade kohta abikaasa, lapsevanema, naise, inimese, primaadi ja imetajana üleüldises plaanis. Mehe pühendumine detailidele, nagu ka kogu esituse järjekindlus, oli lihtsalt muljet avaldav. Kes oleks võinud arvata, et inimene on üldse võimeline nii pikaks ettekandeks, ilma märkmeid kasutamata? Vahepeal olin isegi mures, kas peaks tegema vaheaja, et publik saaks käia puhvetis … Lõpuks sai ta siiski öeldud, mis tal öelda oli, aga Reali reeglite kohaselt ei tohtinud ma ju midagi vastu öelda — ainult tänada, et ta mind ära kuulas. Ja ma peaaegu tänasingi.

Kuigi dr Reali tehnika jättis mulle lõppkokkuvõttes väga üht osapoolt soosiva mulje, siis tuleb tunnistada, et sama probleemi (teisele ootamatult selja keeramine, kui ühises arvamuses on varem kokku lepitud) pole meie majas rohkem ette tulnud. Siit jõuamegi sujuvalt tülitsemise kõige raskema osani — see on kuulamine.

Katkend Belinda Luscombe raamatust "Abielusoofia. Koos püsimise kunst ja teadus", mis on täis lihtsaid ja mõjusaid nõuandeid, kuidas suhet korras hoida või tagasi reele saada. Auhinnatud ajakirjanik Belinda Luscombe näitab teaduslikult, et kuigi abielu pole alati lihtne, mõjub see positiivselt nii osapoolte tervisele, rahaasjadele kui üldisele heaolule.