Vahel käib ta sõpradega ööklubides, olen teda seal kohanud, kuid ebameeldivaks teeb meie suhtlemise alati see, et pole millestki rääkida. Ma ei oska ega leia õigeid sõnu. Nägin teda mõni aeg tagasi jälle koos sõbraga ühel välisüritusel, nad tulid minu juurde ja ta küsis nagu alati, kuidas mu emal läheb jne... Vahest kui tema sõpra ja minu sõbrannat poleks olnud, oleks juttu tulnud ka millestki huvitavamast.
Alati on ta sellistel kohtumistel mingil määral alkoholi pruukinud – see ju peaks inimest ergutama. Kui mina veini joon, hakkan küll rääkima ja suhtlemisel probleeme ei teki. Miks peab eestlane nii häbelik olema? Alles hiljuti läksime sõbrannaga klubisse. Kuna mul oli üsna kehv nädal olnud, siis sain ennast välja elada, tantsisime terve õhtu. Käisime mitmes kohas, ühes neist nägin ka TEDA. Ta oli jälle oma sõpradega, nägin teda joomas, hiljem tantsis minuvanuse tüdrukuga. Ma küll möödusin temast mitu korda, kuid ei osanud peale tere midagi öelda. Aga kes teab, võibolla tema oleks... Mu sõbranna tahtis koju minna ja nii lasin jälle võimaluse käest.
Mõtlen ainult, mis oleks võinud olla, kui...
Ma ei tea, millest see tuleb, aga mulle meeldivad vanemad mehed. Suhtlen ka endavanustega, aga alati jääb midagi vajaka. Võibolla jääb minu kirjast mulje, et ta joob tihti. Ei, seda teeb ta ainult siis, kui klubisse läheb, kui tahab ennast välja elada (vist). Kes peaks tegema esimese sammu? Kas tuleb oodata parajat hetke? Või peaksin selle mõtte hoopis kõrvale jätma?”
Angela
Vastab psühholoog Tiiu Meres:
“Kardan, et psühholoogina pole mul Angela küsimustele midagi vastata. Kas teha nii või naa, sõltub ju sellest, mida saada soovitakse. See, kas Angela otsib endale püsivat partnerit või kirglikku üheöösuhet või midagi kolmandat, määrab ka tegevuse. Kirjast jääb ridade vahelt kumama suunav küsimus: on ju nii, et mul on õigus abielus perekonnaisa ära võrgutada? Selle küsimuse kohta pole mul midagi vastata: kõik oleneb küsija maailmavaatest ja väärtustest. “Õige” ja ”vale” on iga inimese oma mõõdupuul paigas. Siinkohal võiks küsida nõu kas kirikuõpetajalt või abielunaiselt või hoopis mõnelt mehelt. Erinevad inimesed näevad kogu probleemi kindlasti erinevalt.
Võimalik, et Angela otsib hoopis vastust küsimusele: kuidas teha nii, et tulemus mulle igal juhul rahuldav oleks? Sel juhul on tal mõistlik endale sõnastada, missugune tulemus tema jaoks õnne tähendaks, ja siis selle poole liikuda. Garantiid, et saavutatu ka rõõmu teeb, keegi nagunii anda ei saa. Kes tahab rahulolus kindel olla, see ei tohiks tunnete tulega üldse mängima hakata.”
Suhetetoimetaja Lii Unt:
“Sa vist tahad hirmsasti seda esimest sammu teha, Angela, aga ei oska? Vahel kaitseb häbelikkus meid meie endi eest. Armumine on tore asi, kuid see on nagu narkomaania. Alguses saad kaifi kätte vähesest – ühest pilgust piisab, et kolm päeva pilvedes hõljuda. Hiljem sellest annusest enam ei jätku, naudingu saamiseks peab teda kõnetama, katsuma, tundide kaupa küljes rippuma jne. Kuidas sa seda abielumehega ette kujutad?
Arvad sa, et ta saadab oma naise pensionile ja palub su emalt sinu kätt? Ma arvan, et ta ei tee seda, ja mitte sellepärast, et sina ei oleks seda väärt. Mehed on pahatihti tapvalt ratsionaalsed. Kui ta sinu käest senini vaid ema käekäigu kohta küsib, siis võta seda kui vihjet, et ta ei taha sinu pärast peretutvusega riskida.
Kui inimene on armunud, siis see paistab välja. Elukogenud mehena, nagu sinu lemmik ilmselt on, taipab ta sinu kohmetunud-kõhevil olekust niigi, et oled valmis kaugemale minema. Kui ta seda tahaks, julgustaks ta sind ise. Hoian sulle pöialt, et sa end selle mehe pärast lolliks ei teeks. Üks armastuse nautimise tunnustatud alternatiiv on kaugelt imetlemine, mis kütab kirge rohkemgi kui lähisuhe.
Aga kui sa mõistlik olla ei suuda ja oled valmis ebameeldivustega riskima, siis kutsu ta klubis tantsima. Vana perekonnasõbraga seda ju võib. Tantsides jääb ära vestlemise probleem ja sa märkad sõnadetagi, kas ta on su lähedusest huvitatud.”
