"Tahtsin Liisat tõesti väga näha. Miks küll? Absurdne olukord. Kas mul olid selle naise vastu tunded?"

 (2)
"Tahtsin Liisat tõesti väga näha. Miks küll? Absurdne olukord. Kas mul olid selle naise vastu tunded?"
Photo by Leah Kelley from Pexels

Katkend raamatust “Elu tulvil lootust ja imet”, väljaandjaks Postimees Kirjastus.

Järgmisel hommikul kontorisse jõudes sain töökorraldajalt nimekirja mulle tolleks nädalavahetuseks määratud hospiitsipatsientidest. Kui leidsin nii oma laupäevasest kui ka pühapäevasest külastusgraafikust Lia nime, ei olnud ma sugugi pettunud. Tundus, et Lial ja ta Eesti õetütrel oli hea meel mind näha, nad mõlemad kallistasid mind. Veetsin taas kummagi seltsis aega. Sain kiiresti aru, et Lia seisund muutub üha halvemaks. Et aidata tal eesootavaks valmistuda, vestlesin temaga peatsest surmast otsekoheselt. Siis arutasime elutoas Liisaga, mida temal tuleks silmas pidada seoses tädi surmaeelse, üha halveneva seisukorraga. Need vestlused ei olnud kerged. Liisa ütles, et tal on teisipäevaks Eestisse tagasilennu pilet. Ta küsis minu käest, kas ta peaks lennuaega muutma. Vastasin, et seda tuleks teha kõhklemata. Enne kui ma pühapäeva pärastlõunal Lia juurest lahkusin, kinkis Liisa mulle CD-plaadi Eesti helilooja ja koorijuhi Peep Sarapiku muusikaga. Kuna ta ise laulis Sarapiku kooris, oli see plaat tema jaoks eriti tähenduslik. Tagakaanele oli ta kirjutanud: „Kogu südamest, Liisalt” ja kuupäeva, 25. juuli 2010.
Neljapäeva, 29. juuli hommikul helistas Liisa mulle ja ütles, et ta tädi suri eelmisel päeval. Pakkusin Liisale oma leinakülastust, juhuks kui ta soovib veidi emotsionaalset tuge, eriti arvestades, et ta oli üksi ja võõras riigis. Leppisime kokku, et lähen talle külla laupäeval kella kolme ajal. Istusime õues terrassil, kuna oli kena päikeseline päev. Liisa pakkus teed ja üht imemaitsvat Eesti küpsetist. Arutasime, kuidas ta end pärast tädi surma tunneb ja mida edasi teha kavatseb. Kui kell sai viis, heitsin pilgu oma käekellale ja teatasin Liisale asjalikult: „Hakkan nüüd minema. Pean veel arvutis tööd tegema.” Olin juba uksest välja astumas, kui ta peatas mind ja küsis: „Kas tahaksid koos õhtust süüa, enne kui ma Eestisse tagasi lähen?” Vaatasin talle üllatunult otsa ja vastasin: „Noh, homme olen ma tööl. Esmaspäeva ja teisipäeva õhtu ei sobi, sest mul on juba plaanid. Nii et siis jääb vist vaid kolmapäeva õhtu, kuna neljapäeval lendad sa juba tagasi koju.” Liisa vastas: „Hea küll. Valin söögikoha välja ja helistan sulle.“
Järgmisel päeval, pühapäeval, olin kella kolmeks kõik koduvisiidid ära teinud. Läksin tagasi koju ja üritasin arvutis tööd teha. Suutsin aga mõelda üksnes sellest armsast lahkest eestlannast. Võtsin telefoni ja helistasin talle lootuses, et võiksime Starbucksi kohvikus kohtuda. Helistasin mitu korda nii pärastlõunal kui ka õhtul, kuni sain lõpuks aru, et teda ei ole tädi juures. Minus tärkas lausa mingi rahulolematus. Tahtsin Liisat tõesti väga näha. Miks küll? Absurdne olukord. Kas mul olid selle naise vastu tunded? Segaduses olin ma kindlasti.
Helistasin Liisale esmaspäeva varahommikul enne tööleminekut. Seekord õnnestus mul ta lõpuks tabada. Lootsin väga, et tal on aega, et minuga õhtupoolikul Starbucksis kokku saada. Nii oligi. Kui me oma piimakohvi rüüpasime, tunnistas Liisa minu suureks üllatuseks, et ta oli internetist mu aadressi otsinud. Kui olime veidi aega koos veetnud, otsustasime teisipäeva õhtul uuesti kohtuda. Liisa tuli seekord mulle külla, aga vaid korraks, ja nii leppisime järgmiseks hommikuks uue kohtumise kokku. Kolmapäeval oli lõpuks aeg meie ametlikuks õhtusöögiks, mille Liisa oli alguses välja pakkunud. Õhtu oli nii ilus, et ma ei tahtnud seda restoranis istudes raisku lasta. Seega olin kärme vastama, kui Liisa mu käest küsis, kuhu võiksime sööma minna. Pakkusin välja sõita Kidd Valleysse, populaarsesse 64 hamburgerikohta, millest üle tee asub Houghtoni rand Washingtoni järve ääres. Esitasime täpselt ühesuguse tellimuse — suure hamburgeri, friikartulid ja ananassi-piimakokteili.
Kui olime oma maitsva söögiga ühele poole saanud, jäime veel tundideks piknikulaua taha istuma, jutustades teineteisele oma elukäigust, nautides uhket päikeseloojangut. Järsku tundsin, kuidas Liisa võttis mul ümbert kinni. See tuli mulle täieliku šokina. Kuid uskumatul kombel tundus see nii õige, nii loomulik. Pugesin vastuseks tema embusesse. Aeg näis peatuvat. Järgmisel hommikul kutsusin Liisa hommikusöögile ühte oma lemmiksöögikohta nimega Brown Bag Cafe, mis on kuulus oma imemaitsvate kodutoitude poolest. Kuid kuna Liisa pidi vaid mõne tunni pärast tagasi koju lendama, olin ma nukker, kaheldes, kas teda veel üldse kunagi näen.
Mul on selgelt meeles too hetk 5. augustil 2010, kui Liisa oma tädi Toyota Corollaga minema sõitis. Mu süda oli kurbusest tulvil, pisarad voolasid ojadena. Tema viimased sõnad mulle olid: „Helistan sulle iga päev.” Kas ta ka peab oma sõna? Mulle jõudis kohale, et ta on kiire elutempoga 42aastane spetsialist, kellelt töö nõuab palju. Olin sarnaste suureliste lubaduste tõttu varemgi haiget saanud ja pettumust tundnud, kuid lootsin nii väga, et seekord läheb teisiti.

Elu tulvil lootust ja imet