Raamatus meenutab armastatud artist ka aega, mil ta suundus õppima Viljandi Kultuuriakadeemiasse. „Olin esimene, kes hommikul kooli jõudis, ja viimane, kes sealt lahkus,” meenutab naine ja nagu kõigest sellest veel vähe oleks, tekitas stressi ka Kohtla-Järvele jäänud boyfriend.

„Minu esimene –, kes nõudis kohutavalt palju tähelepanu ega tahtnud leppida tõsiasjaga, et ma kolisin teise linna, et mu elus on väga tähtsal kohal lava ja et ma ei taha tagasi Kohtla-Järvele tema kodukanaks minna. Psühholoogiline manipulatsioon ja ähvardused olid igapäevased.”

Tanja tunnistab ka, et ei talu tülitsemist ja see on siiamaani nii.

„Kui tegemist on mingi väga suure probleemiga, siis on mu esimene reaktsioon eemaldumine, mitte lahendamine. Ükskõik siis, kas lähen eemale füüsiliselt — jalutan minema — või vaimselt — panen klapid pähe, silmad kinni ja kujutan end kusagile mujale. Olen endaga hiljem päris palju tööd teinud, et suudaksin probleemidega silmitsi seista, valusad vestlused ära pidada ja olukorrad lahendada. Aga ebameeldivate asjade ütlemine on sellest hoolimata minu jaoks siiani raske. Ma ei taha isegi restoranis kelnerile märku anda, et mulle toit ei maitsenud. Kui küsitakse, siis ütlen, et ports oli väga suur, ma ei jõudnud kõike ära süüa. Nooremana ei osanud ma ebameeldivate olukordadega tegeleda ja tihtipeale ootasin, et konfliktid ise laheneksid. Mis teeb tavaliselt olukorra ainult hullemaks. Kannatasin, ega teadnud, kuidas suhtele lõppu teha.”