Teekond armastusest vihkamiseni: kas seda saab vältida?
Psühholoogide jaoks kätkeb armastus endas palju mõistatuslikku. On tehtud hulgaliselt uuringuid ligitõmbavuse kohta, ometi pole saadud mingeid tulemusi, peale paradoksite.
Näiteks, kui mees on kirglikult armunud ilusasse naisesse, siis, sõltumata temakese omadustest ja mõistusest, lahkub ta varsti naisest. Kui aga on armunud inetusse, armastab teda kaua.
Kas võib olla tegemist traagilise vääritimõistmisega?
Millal siis armastus muutub vihkamiseks?
Kui inimene armastab ja kui ta enam ei armasta, teeb ta tegelikult ühte ja sama. Teiste sõnadega — kui inimene käitub järjepidevalt nii, nagu ta käitus siis, kui armastus ta vallutas, siis see viib ta kindlalt lahkuminekuni.
Tegelikult:
Kui me armastame, üritame ilma sõnadeta ära tabada teise inimese tundeid ja soove.
Me tahame pidevalt seista tema kõrval, otsime ja saame kinnitust, et ka teine soovib sama.
Me anname rõõmuga. See toimub kergelt, iseenesest. Me tahame, et see kestaks nii alati: „Las ma olen sulle vajalik ja ole sinagi seda alati, kui ma seda vajan”.
Me tõuseme mingisugusele uuele, ülimale tasemele. Ja loodame, et teise abil võime sinna alatiseks jääda.
Tunneme rahu ja kaitstust ning tahame, et meie isiklikud harjumused ja elugraafik ei muutuks.
Ka teisel on omad ootused: „Palun, ära valmista mulle tõsiseid probleeme, ma ju armastan sind”.
Kõik see näib täiesti loomulik. Armastuses saab ju kahest üks harmooniline tervik. Nüüd aga kujutle, kuidas sa hakkad partnerisse suhtuma siis, kui:
Sa oled aasta jooksul ära tabanud tema mõtted, tunded ja soovid, tema on sinu suhtes sama teinud.
Sa ootad, et naaseb kaitstuse ja rahutunne, tema aga ei suuda seda sulle tagada.
Te olete koos juba aasta ning sinu partner teab igat sinu sammu.
Teie kooselu vajab, et muudaksid täielikult oma graafikut ja pisiharjumusi. Sina aga seda ei tee, kuna ootad, et vajadus selleks kaob iseenesest.
Te tulite tagasi romantiliselt puhkuselt ning sa tunned ikka veel suurt kirge oma partneri vastu ning püüad meeleheitlikult käituda vastavalt seal välja kujunenud ootustele.
Mis toimub teie suhetega kõikides nendest olukordades? Kui te järgite stereotüüpseid ettekujutusi armastusest, siis hakkate üsna varsti teineteise peale viha kandma.
Muutuste tuul
Kõik tsitaadid viitavad armastusele kui seisundile, mis on iseloomulik isiksusele, kes tahab ja suudab end realiseerida. Kuid need ei ütle, mida peaks tegema inimene, kes püüab jääda iseendaks ning seejuures säilitada ka armastavad suhted partneriga.
Psühholoogidel on teada kriitilised perioodid, mida partnerid läbivad.
Esimene periood algab poole aasta pärast, kui ülikirglikud suhted vaibuvad. Aasta pärast hakkavad liidus selguma kumbagi eesmärgid ja vajadused ning saab mõistetavaks, et sellest võtavad osa kaks erinevat täiskasvanut. Mida enam kaotas inimene ennast armastuses, ei suutnud diferentseeruda, seda enam tekib pinnast vihkamisele. Lahkuminekuga on alati seotud valu, süütunne, pettumus, kurbus ebaõnnestumise üle. Ning ka see on armastuse psühholoogia. On olemas omamoodi epideemia: õnnetu armastus paljundab õnnetut armastust. Üks traumeeritud inimene tekitab valu paljudele. Paljud valulikku lahkuminekut üle elanud inimesed ei avane enam täielikult uutele suhetele, sest kardavad juba ette lahkuminekuga seonduvat meeleheidet, ning teevad seega õnnetuks oma partneri. Partner teeb aga omakorda õnnetuks teisi.
Meie kultuuris, eriti suurlinnades, tunneb suur hulk inimesi õnnetut armastust ja üksindust. Pealiskaudsete suhete ning katkenud sidemete põhjuseks on suuresti hirm valu ees, mida võivad tekitada sügavamad ja tõsisemad suhted.
Mida aga peaksid ette võtma reaalsed paarid? Paistab, et linn on keskendunud sellele, et neid lahutada. Kas neil on siis üldse võimalik armastust alal hoida? Vaid üks on kindel — kohe pärast seda, kui te armusite ja tahate tulevikus ikka ja jälle armastuse juurde tagasi pöörduda, on vaja koos üle vaadata kõik oma arusaamised armastusest, oma tavapärane käitumine ning hakata toimima täiesti uuel moel. Armastavate partnerite igapäevane elu koosneb suurel määral tegusõnadest. Õnn on nende kõrvalprodukt, seega — täiesti ettearvamatu tulemus.
Armastuse teooriad
On olemas neli psühholoogilist seaduspärasust, millel on otsene suhe armastusega.
Kiindumuse teooria. Milline ka poleks armastuse algus, pöördub igaüks meist möödapääsmatult tagasi sellise kiindumuse mudeli juurde, mis sidus teda emaga varases lapsepõlves. Sest just nimelt suhetes temaga õpime seda armastust, mis on hädavajalik suhete loomiseks partneriga. Kui suhted emaga ei laabunud, võib veel midagi parandada, tehes tööd enda kallal. Samuti võib aidata oma sisemiste kiindumusmudelite teadvustamine endale. See annab rohkem kannatlikkust ja arusaamist sellest, mida konstruktiivset on võimalik ette võtta keerulistel hetkedel partneriga suheldes.
Kommunikatiivne partnerlus. Terve arengu ja õnneliku isikliku elu aluseks võivad olla varased kiindmused — tütarlastel emasse, poistel — isasse. Nii suudab kumbki partner austada ja hinnata oma sugu ning tunnistada teist enesega võrdväärseks, vaatamata erinevustele. Selliste partnerite armastusel on palju šansse.
Kes ma olen? Suur tähtsus on identiteedi formeerumisel — vastusel küsimusele: „Kes ma olen?” Seejärel järgneb läheduse tunnetamine, mis traditsiooniliselt langeb kokku noore eaga. Inimene võib vaid siis luua lähedased suhted, kui ta täpselt teab, kes ta on.
Hingelise valu vältimise teooria. Inimene hakkab peitma end ükskõik millise enda või teise jaoks laastava käitumise taha, ainult et mitte taas tunda valu, või siis kontrollida partnerit nii, et too ei suudaks seda valu valmistada.
Partnerlussuhete argipäev.
Selleks et kirg ja seksuaalsus saaksid võimaluse teiseks hingamiseks, on vaja armastada teineteist kogu südamest, kogu hingest, see aga tähendab, et tuleb võtta partnerit sellisena, nagu ta tõeliselt on. Kui see õnnestub, on paaril uuesti võimalus.
Kui sa armusid, siis rahuldas partner sind just sellisena, nagu ta oli. Hiljem aga unustasite, millised te olite, millistena te teineteist nägite. Samas ei tee partner ehk enam seda, mida ta varem tegi. Ja seda mitte sellepärast, et on laisaks läinud. Mees lihtsalt ei taipa, et naise jaoks on hädavajalik, et tema südant puudutakse.
Koosta nimekiri sellest, mis temas sind varem puudutas ja kutsus esile imetluse, austuse ja rõõmu sellest, et ta on olemas. Tee seda enda jaoks. Olgu see kõige tobedam nimekiri sellest, mis temas meeldib ning mis tegi ja teeb teda sinu jaoks seksikaks. Las temagi kirjutab sinu kohta.
Siis minge koos peole ja vaata, kui paljud tütarlapsed oleksid õnnelikud saades sinu mehe endale partneriks. Riskantne? Siis mine lihtsalt üksinda ning jälgi armunud tüdrukuid ja naisi. Pea meeles, et seksikas on mees siis, kui ta tunnetab oma isiklikku iha ja veetlust. Veel üks paradoks!
Mõtle nendele paaridele, kes elavad koos küllalt kaua ja ei armasta enam teineteist. Nende suhetes puudub tõmme ning pole ka südamest tulevat avatust. Ometi peavad nad oma kooselu ülimaks hüveks. Nad mõtlevad nii, sest neil on õnnestunud teineteist abistada, toetada, rahustada, lükata kaaslase pärast mõneks ajaks edasi omad tähtsad tegemised.
See ei tähenda, et nende jaoks on erootilised suhted ja südamlikkus jäänud minevikku. Teadlike pingutustega võib suhetesse tagasi tuua avatuse. Vastastikune tugi ja huvi valmistavad ette pinnast armastusele.
Saksa psühhoterapeudi Bert Hellingeri väitel algab armastus teisest silmapilgust. See võimaldab hinnata olemasolevat ning leida parim võimalik käitumismall. Sotsioloog ja filosoof Erich Fromm viitab aga sellele, et armastuse jaoks on tarvis kõigepealt tahet: inimene püüab olla teise suhtes heatahtlik ning õppida arendama suhteid.
Kaks armunut võivad seega teineteist austades ja tundma õppides saada suurepärase võimaluse luua oma eriline armastus, säästes seejuures uskumatult palju aega, raha ja energiat, hoides kokku isikliku psühhoteraapia, petmise, alkoholi, depressioonide ja muude armastuse pidurite pealt.
