See tähendab, et üks partner on kuid või isegi aastaid püüdnud suhtesse lähedust ja suhtlust tagasi tuua, teine partner aga tõmbub järjest rohkem eemale ega tee kallima pingutusi märkamagi.

Suhteparandaja püüdlused võivad eemaletõmbujale tunduda näägutamisena, sest nad väljendavad end järsult või valesti, kartes end haavatavaks teha ning tunnistada, kui hüljatult nad end tegelikult tunnevad.

Eemaletõmbuja aga tunneb küll suhte parandamise vastu huvi, kuid mõtleb: “Kallim paistab olevat õnnetu. Ma hoian pisut eemale, ehk ta rahuneb maha.”

See suhtumine muidugi sunnib pingutajat veelgi rohkem püüdma ja nii see vastik ja võitmatu nõiaring tekib. Kuniks pingutaja loobub, sest tunneb, et olukord on lootusetu. Ja siis pole enam kedagi, kes suhte eest võitleks.

Huvitaval kombel jõuavad sellise suhtemustriga paarid teraapiasse eemaletõmbuja algatusel, kelle kord on nüüd esile astuda ja näidata, et ta on suhte päästmisest siiski huvitatud.

Kõige tähtsam on jõuda arusaamisele, et kumbki osapool ei ole sellisesse punkti jõudmises ainuisikuliselt süüdi. Muidugi mõlemad osapooled arvavad, et just nii see ongi — patuoinas on teine ja tema ise on puhas ja süütuke.

Süüdi on muster, millesse olete sattunud, mitte kumbki teist üksinda. Teraapia esimeseks sammuks on jõuda sinnani, et kumbki partner mõistab ja tunnistab oma rolli ja oma osa sellesse mustrisse jõudmisel.

Mõnel juhul on teraapia tulemuslik: partnerid suudavad teineteisega jälle rahulikult rääkida, ühtsustunne on taastunud, ausus ja emotsionaalne klapp on jälle osad argipäevast. Juurdub uuesti arusaam, et tema on mu partner ja mängib minu tiimis, ta hoiab mind! Ja seda ju inimese paariteraapiasse otsima tulevadki.

Ja mõnel juhul on omavaheline suhtlus ja klapp nii ära kulunud, et tagasiteed enam ei ole — selle suhte aeg on lihtsalt läbi. Ka seda tuleb endale tunnistada, et saaks eluga edasi minna.

Allikas: Business Insider