Terapeut: Kas sa ise ikka tead, mida sa tegelikult tahad?
Sageli järgneb sellele paus, külastaja vaatab mulle arusaamatu pilguga otsa ja ütleb: „Aga see on ju selge!” Päris kaua püüan ma selgitada, et see, mida tahate, ei selgu sugugi üheselt pärast „ei taha / ei meeldi”-teemat.
Siis leidsin selgituse, mida seniajani üpris tihti kasutan: „Teile ei meeldi, et mees istub igal õhtul tugitoolis, loeb lehte (vahel lisan, et joob õlut). Te ütlete talle nii. Järgmisel õhtul on mees diivanil pikali ja loeb ajakirja (vahel lisan, et viinapudel ees). Kas te olete nüüd rahul?” Naise silmad lähevad suureks, ta hingab sügavalt sisse ja pahvatab midagi säärast nagu: „No kuidas ta siis aru ei saa, et see ei meeldi mulle hoopiski?!”. Mina: „Aga mees ju võttis teie eelmist juttu kuulda!” Nüüd taipas ka naine, et miski ei ole talle päris selge.
Kui naise (vabandust, et näited on naiste kohta, aga neid lihtsalt käib nõustamisel palju rohkem kui mehi) kaebused/probleemid ei ole seotud mehega, siis kasutan juba pikka aega umbes sellist näidet: “Kujutage ette, et olete kingapoes müüja. Tuleb üks naine ja ütleb, et ta ei taha nr 33 siniseid ega nr 39 punaseid kingi ega ka mitte nr 43 saapaid. Kas te saite aru, mida ta tahab?”. Selle peale tuleb sageli selginemine, mõni hakkab naermagi.
Ja edasine vestlus, sageli ka mitu, kulubki meil selleks, et inimene aru saaks, mida ta siis tegelikult tahab, mis on talle tähtis.
Keegi ei oska kaaslase mõtteid lugeda
Veel üks näide meenub. Psühholoogilisel koolitusel ütles koolitaja, et homme võib keegi oma mehe või naise kaasa võtta, et suhteprobleemi näitlikult lahendada. Üks naine siis seletas grupis oma mehele, et nad on juba mitu aastat koos, päevad on üksteise sarnased, mees ei rõõmusta ega üllata teda millegagi, ta tahaks oma suhteid värskendada. Mees küsis: „Palun ütle, mida sa tahaksid, et ma teeksin.” Naine: „Tee midagi, mis mind rõõmustaks!” Sama tekst kordus väikeste muudatustega mitu korda, kuni naine lõpuks käratas: „Mina ei tea. Sina armastad mind ja sa peaksid seda ise teadma!”. Sellele järgnes üldine naer, ka asjaosalised ise naersid meiega kaasa.
Üks lugu veel. „Alice oli teeristil, seal oli mitu teed ja Alice ei teadnud, millist valida. Jänes jooksis mööda ja Alice küsis, millise tee ta peaks valima. Jänes täpsustas: „Aga kuhu sa minna tahad?” Alice vastas: „Ma ei tea.” Jänes: „Siis pole ju mingit vahet, millise tee sa valid.“”
Millised on sinu kõige suuremad soovid?
Loodan, et need näited aitasid selgitada, kui oluline on teada, mida ma tahan. Oluline on teha vahet, kas seda tahan mina või tahab seda minu ema, mees, naine, laps või ülemus. Veel hullem variant on see, et ma arvan või oletan, et mu isa, ema, mees, naine seda tahab. See, mida ma tahan, ei ole momendisoov või kapriis, vaid see, mida ma t e g e l i k u l t tahan, vajan, mis on mulle tõesti oluline. Alles pärast seda saab hakata otsima teid, võimalusi, lahendusi, kuidas saavutada see, mida ma vajan.
Lihtne harjutus, mida võib teha igaüks: pane kirja, mida tahad — vähemalt 30, veel parem 50 soovi. Nüüd tõmba neist kümme maha. Siis veel kümme, veel viis, kuni järele jääb viis soovi. Ja nüüd loobu soovidest ühekaupa, kuni järele jääb üksainus soov. Sellele soovile olekski vaja keskendada oma tähelepanu, jõud ja aeg. Ka 2-3 järgmist soovi on väga olulised. Esimestena maha tõmmatud kümme aga unusta ära, need ei ole pingutust väärt, vähemalt mitte praegu.
Küllalt levinud harjumus on, et tegeldakse algul väikeste soovide täitmisega, sest need on lihtsad, nõuavad vähe aega ja energiat. Kui need tehtud, siis hakatakse tegelema tähtsamatega. Aga need pisisoovid ei lõpe kunagi ja nii ei jõuagi selleni, mida tegelikult tahad.
Lõpetuseks üks vanasõna: „Kui sa ei tea, kuhu tahad minna, siis kuidas saad teada, et oled kohale jõudnud?”.
