Kuid vaatamata juttudele abielukriisidest, on olemas ka terve hulk õnnelikke näiteid. Kooselu õnnestub sageli inimestel, kes norskavad, kes on alatasa halvas tujus ega ole kaugeltki enam need, kes suhete alguses olid.

Mis siis aitab paaridel oma abielu säilitada? Miks mõni lahutab juba aasta pärast, teised aga ei lasegi üksteise käest lahti?

Järgnevalt on toodud seitse õnneliku abielu tingimust.

1. Oma keel

Sellised paarid räägivad mingis omas keeles. Vahetades informatsiooni „sealsest välisest ilmast“ ning ka sellest, mis puudutab vaid neid kahte, kasutavad nad erilist keelelist koodi. See aitab neil ilmeksimatult mõista teineteise emotsioone, kuulda mitte üksnes sõnu, vaid ka allteksti, mõistatada ette vastureaktsioone. Taoline kood loob erilised suhted, kus inimesed mõistavad teineteist ilma sõnadeta. See on ka nende ühise maailmavaate aluseks ning lubab luua oma isikliku reaalsuse.

2. Austus

Kroonilised konfliktid on kauakestvates suhetes vältimatud. Leida endale partner pikaks ajaks, tähendab leida endale ka kauakestvad probleemid. Aeg-ajalt võivad need teravneda. Kuid õnnelikud paarid püüavad raskustega toime tulla, teineteist sealjuures haavamata. Isegi konfliktsituatsioonis ei kaota nad vastastikust austust ega ka mitte huumorimeelt, mis üsna sageli neile suureks abiks on. Ja kuigi mitte alati ei õnnestu probleemi lahendada, püüavad nad igal juhul suhteid teineteisega säilitada.

3. Andestada ja unustada

Petetud ootused ja pretensioonid partnerile on sagedased ilmingud. Aja jooksul need kogunevad ning tekib kiusatus arveid klaarida — „Ma pettusin sinus ja sul tuleb selle eest tasuda!“ — või kätte maksta — „Sa petsid mind ja nüüd petan mina sind!“ Me tahame nii kangesti õiglust jalule seada ning vastata teisele samaga — panna ta samasse olukorda. Ometi pole sugugi kindel, et „sinu nahas“ olles tunneb ta samasuguseid tundeid. See ei ole viis solvumisi kompenseerida. Ega solvumine ei kao kuhugi, kuni me ei andesta. Kui annad andeks, ei kaota sa midagi muud peale iseenda negatiivsete emotsioonide. Õnneliku abielu tagatiseks on oskus andestada ja unustada.

4. Roosad prillid

Armunud käivad ringi, roosad prillid ees. Nad näevad kaaslast ning näitavad ennast vaid parimatest külgedest. Ja ega nad ei petagi — meie plussid on samasugune reaalsus kui miinusedki. Ometi on need vaid üks osa sellest reaalsusest. Seetõttu arvavad mõlemad, et on eksinud ning teevad teineteisele etteheiteid: „Varem ma seda sinu juures ei märganud…“
Samas on lahutuse lävel seisev „kurjuse“ kuju sama lähedal kui „kauni rüütli“ kuju. Ehk oleks targem teineteise juures mõned asjad ümber hinnata ning püüda märgata positiivseid pooli? Nii on palju lihtsam koos elada.

5. Õnne mõõt

„Me saame õnnelikuks! Ma luban seda!“ — nii räägitakse tavaliselt enne pulmi. Ning unustatakse, et kaugeltki mitte kõik ei sõltu meist, ammugi mitte teise inimese õnn. Meie elu kujuneb stiihiliselt ning paljuski juhuslikult. See käib ka abielu kohta. Seetõttu ei tasu püüda olla perfektsionist ega mõelda, et õnnelik abielu tähendab igal hetkel õnnelik olemist. Kui tekkis riid, mittemõistmine, siis pole veel põhjust arvata, et ei sobita teineteisega. Ideaalseid suhteid ei olegi olemas. Ning igat väikest arusaamatust pole vaja tähele panna. Ei tasu kogu vastutust abielu kaela veeretada. Nii loksub kõik ise paika, ka õnn.

6. Olla sõbrad

Tugevad suhted eeldavad ka sõprust. Sõprus ei tähenda aga üksnes koos veedetud aega. Selline suhtluse vorm ei piirdu „meeldivate seisunditega“ ning ühiste huvidega. See vajab aega ja mõlemapoolseid pingutusi. Sõprus tähendab andmist, võtmist ja osalemist. Seejuures puudub siin soov kasu lõigata. Need on usalduslikud vestlused, oskus ära kuulata, kaasa tunda, asjalikke nõuandeid anda. Ning seda mitte üksnes kriitilistes olukordades, vaid ka tavalises argipäevas ja rõõmuhetkedel. Osavõtt lähedase inimese elust on igapäevane praktiline tegevus.

7. Väljaspool moodi

Kaasaegses elus muutub ja uueneb kõik tohutu kiirusega. Kui turule ilmuvad uued paremad mudelid, annavad paljud ahvatlustele järele ja ütlevad vananenud versioonidest lahti. See on ju alla hinnatud, ei meeldi enam ning on vähem funktsionaalne.
Milleks vaevata end remondiga või püüda midagi täiustada, kui võib lihtsalt ära visata või välja vahetada? Selline mõtteviis laieneb ka isiklikele suhetele. Kohustuste asemel koostatakse lepingud vastastikustel tingimustel. Neid võib igal hetkel tühistada ka ühepoolselt. Partnereid hinnatakse sama mõõdupuu järgi nagu piiratud kasutusajaga kaupu. See aga ei soodusta sugugi kauakestvaid ja tõeliselt lähedasi suhteid.

Õnnelikud paarid suhtuvad peresse kui isiklikku stabiilsuse saarekesse keset tormist merd. Ei ole lihtne kõigest hoolimata austada teineteist ning loobuda soovist partnerit ümber teha. Sageli ei taha me paljude asjadega leppida ning esitame nõudmisi ja tingimusi. Kui aga häälestada end rahulikule olemisele ning näha oma partneris lähedast inimest, siis laabub kõik iseenesest. Tekib tahtmine leida ühine keel, mõista ja toetada teist, ning tunda ka tema toetust. Just nii sünnib pereelu ime.

Allikas: Psihhologia