Väga sageli on seltskondades võimalik kuulda, kuidas ühel meelel arutatakse suhteprobleeme. Valdavalt on kasutusel fraasid “tema käitub vahel võimatult”, “ta ei mõista mind”, “ta on nii lohakas/kangekaelne/hoolimatu” ja palju harvem kostavad laused nagu “mina käitun vahel liiga isekalt”, “mina ei oska teda lõpuni mõista” või “mina olen järeleandmatu/nõudlik/kriitiline”. Kui selliseid vestlusi kuulda, siis tekib tunne, et mõlemad inimesed soovivad justkui parimat, kuid suhe miskipärast ei vasta siiski kummagi ootustele.

Mina näen maailma aga niipidi, et tegelikkuses suhet kui sellist polegi olemas. Ongi vaid kaks inimest ja täpselt sellised nagu nad on, selliseks kujuneb ka nende koosolemine. Suhe on abstraktne kokkuleppeline mõiste ja kuna tema defineerimine sisaldab tohutul hulgal muutujaid, siis on suhet eraldiseisvana väga keeruline hoomata, analüüsida ja üsna võimatu “parandada”.

Küll aga eksisteerivad oma individuaalse minapildiga inimesed, kes omavahel suhtlevad. Ja nii leian, et iga suhtlemine — olgu paariks siis mees ja naine, õde-vend, sõber-sõbranna — kujuneb täpselt selliseks, nagu need kaks inimest parasjagu olla, käituda, väljenduda oskavad.

Kui suhtlemine on pingeline, mitte-ootuspärane, ebameeldiv või lausa ahistav — siis järelikult käituvad mõlemad osapooled selliselt, et hea ja meeldiv enesetunne peab tekkima partneri tegudest, käitumisest ja olemisest. Kumbki ei teadvusta endale, et enda heaolu loob igaüks ise ja muuta saab ainult enda suhtumist, käitumist, väljendust, kuid mitte kellegi teise oma.

Romantiline suhtlemine enda ellu valitud partneriga on väga oluline täisväärtusliku elu osa ja õnnelik on see koosolemine siis, kui kokku saavad kaks täielikult oma isiklikule elule avanenud inimest. See tähendab, et mõlemad vastutavad täielikult omaenese rahulolu, käitumise, heaolu eest selliselt, et tunnevad omaenese elust rõõmu ja oskavad samas teha ruumi ka enda kõrval olevale inimesele.

Kui nende inimeste eluväärtused sobivad tähtsamates valdkondades kokku, siis tekib õnnelik, rikastav ja rahuldustpakkuv koosolemine iseenesest. Ja suhet, millega töötada, ei olegi. On vaid kaks enese elu eest vastutavat inimest, kes soovivad koos olla.

Selle asemel, et tegeleda oma partneri või suhtega, on palju mõttekam tegeleda hoopis iseendaga.
Kuidas mina käitun? Mida mina saaksin teha, et inimestel oleks minuga parem koos olla? Kas ma olen küsinud, mida mu partner vajab või eeldan seda oma peas? Kas ma väljendan oma mõtteid rahulikult ja selgelt või kipun rääkima ärritunult ning kritiseerivalt?

Kui nihutada fookus teistelt ja maailmalt iseendale, siis järsku muutub elu palju rahulikumaks. Siis ei ole teil enam võimalik esitada tingimusi ja nõudmisi ning nende mitte realiseerudes ikka ja aina pettuda. Siis olete te kogu aeg rahul sellega, mis on, sest te teadvustate, et teie heaolu ja enesetunne sõltub peamiselt teie enda tegevusest ja valikutest, mitte kellegi teise käitumisest. Ja siis ei ärrita teid enam miski muu peale teie enese tähelepanematuse.

Kui teie suhtlemine oma partneriga on tingimuslik, siis kogete suhtlemises kiindumist, vastastikust vajaduste rahuldamise püüdu, armukadedust ja nõudlikkust, hetkelisi rõõmuhetki, koos neile järgnevate pettumistega. Sellises suhtlemises ei ole armastust, sest armastus on alati tingimustevaba. Armastus on teie olemuse osa ja see ei teki ega kao seonduvalt väliste objektidega.

Armastus aga ei saa õitseda seal, kus on nõudmised, ootused, hirmud, tahtmised, kontrollimine. Ta soovib elada seal, kus on usaldus, hellus, hoolimine, mõistmine ja vaba tahte alusel koosolemine. Armastusega suhtlemine algab hellusest enese vastu, suundub vabalt voolavana väljapoole teistega suhestumisse ja on pidevas voolamises teie elus. See ei saa otsa ega tulene kunagi ühestki teisest inimesest peale teie enda.

Kui tunnete, et ka teie partner oskab samaväärselt sundimatu armastusega suhtuda teisse, siis on teie mõlema ümber tekkinud veelgi võimsam armastuse ruum. Ja see on väärt hellalt hoidmist.

Kui teie ise või teie partner ei soovi või suuda elada nii, et teie kõrval olev inimene on vaba kui lind ning teil ei ole õigust temalt midagi eeldada, oodata, nõuda, siis teadvustage, et teie omavaheline suhtlemine on tingimuslik ja teid hoiavad koos vastastikused vajadused.

Kui soovite kogeda armastussuhtlemist, siis tuleb teil esimesena julgeda lahti lasta enese hirmudest, nõudmistest ja eeldustest teie inimese suunal. Kui teie ise oskate armastusega suhelda, kuid teie partner veel ei oska, siis on teil võimalus alati lahkuda ja kinkida oma partnerile väärt võimalus endasse süüvida ning et ta armastuse enese seest kõigepealt leiaks. Sest oma ellu valite te kõik inimesed isiklikult ise ja teil on alati vaba valik, kellega soovite jätkata koos olemist ja kellega koos tunnete, et teie armastus ei saa hingamiseks-elamiseks piisavalt õhku.

Armastus on elus kõige tähtsam ja selle eneses hoidmine ja kastmine on meie olulisim ülesanne. Ainult siis saame seda kinkida ka teistele.

Thich Nhat Hanh on väga ilusti öelnud — “Armastada tuleb nii, et teine inimene tunneks end vabana”.