Tore lugu küll! Mees kolis oma uue tibiga mu vastasmajja
Mees jäi koduseks ja leidis noorema
Elan Tartumaal ühes alevikus. Pisike koht, kõik tunnevad kõiki. Varem olin mina see, kellele kõiki kuulujutte räägiti (mitte, et oleksin seda palunud), nüüd räägitakse mind taga. Eks ta päris hale lugu ole. Arvasin, et minu abielu on kindlamast kindlam. Olime kohtunud väga noorelt, siis pere loonud. Ostsime korteri ja kasvatasime lapsi. Valdava osa ajast kasvatasin muidugi mina. Mees oli rekkajuht ja pikalt ära. Nii aastaid. Umbes viie aasta eest lõpetas ta rekkajuhina töötamise. Lõid koos sõbraga ühe väiksema firma ja igal õhtul oli mees kodus. Alguses olin rõõmus, aga siis nägin, et see ei toimi. Varem tuli ta üle mitme nädala koju ja see oli meeldiv. Nüüd olime iga õhtu koos, aga hoopis suhtlesime vähem. Varsti hakkas ta õhtul ära kaduma… Arvasin, et on sõpradega kuskil väljas, hiljem selgus, et leidis endale noorema.
Mida näeb see tibi vanemas mehes?
Ühel päeval mees teataski: jätan su maha. Olin šokis. Miks? Ta teatas, et leidis kellegi uue, nimetas ka nime. Loomulikult olin nime kuulnud. Kui sul elab alevikus alla tuhande inimesi, siis ikka tead, kes on kes. Ta on umbes 25aastane. Meie vanim laps on sellest plikast vaid paar aastat noorem. Töökoht on tal normaalne — käib Tartus pangas tööl, on teller. Aga muidu tundub rumala bimbona. Ja mida nägi ta endast mitukümmend aastat vanemas mehes?
Sellest, kui mees mu maha jättis, on nüüd kolm aastat. Ja nad on selle tibiga ikka veel koos. Ja ma pean neid päevast-päeva nägema. Nimelt jättis mees korteri mulle ja kolis tolle naise juurde, kes omakorda jõudis vahepeal kolida mu vastasmajja… Jah, koht pole suur. On järjest paneelmajad ja see on kohe minu vastas.
Minu jaoks on nii raske neid näha. Ja asja juures on kõige hullem, et kõik räägivad. Mina olen ju see naine, kes maha jäeti. On teistel ilkumist küllaga: näe, tema jäetigi noore naise pärast maha. Ja loomulikult on meil palju ühiseid tuttavaid. Kohalikul jaanitulel oleksin peaaegu eksmehele sülle jooksnud. Ja häbi on minul, tekib ka endal küsimus: mis ma siis valesti tegin, miks mind nii julmalt pärast kõiki neid aastaid maha jäeti?
Peaks Tartusse kolima
Kaalun, et peaksin ehk ära kolima. Müüksin korteri maha ja läheksin. Raha selle eest palju ei saa, aga võiksin kas või Tartus mingi korteri üürida ja tasapisi tööd otsida. Aleviku intriigid on nii väsitavad. Kolm aastat pidasin vastu, kuid nüüd kuulsin, et see plika saab mu eksmehega koos lapse. Ma ei taha ette kujutadagi, et siis pean neid edaspidi nägema juba kolmekesi…
