Meie suhe algas üle kolme aasta tagasi. Ma mäletan väga hästi, milline mu kallim alguses oli — ta oli väga ebakindel ja kahtlustav. Ta arvas, et ma armastan ikka veel oma eksi, kuigi sellel polnud nüüd küll mitte mingit tõepõhja all. Järgmiseks kujutas ta ette, et ma räägin oma sõbrannadele temast halvasti — jällegi täiesti lambist võttis ta selle idee. Nii et alguses ma muud ei teinudki, kui kinnitasin talle, et ma ikka tahan temaga olla.

Ma ei teagi, mis tal viga oli, kas ta oli nii palju haiget saanud või alustabki ta suhteid nii… Igatahes läks mõne kuu jooksul tema ebakindlus mööda ja me saime normaalselt olla.

Ainuke meeldetuletus meie suhte algusest on testid, mida ta mulle vankumatu järjekindlusega korraldab. Mind ajab see juba jubedalt närvi. Näiteks ta teeb aeg-ajalt seda, et ütleb mulle näiteks, et tuleb komandeeringust laupäeval, aga tegelikult jõuab reedel. Hiilib kahtlustava näoga tuppa ja vahib ringi, justkui mingit jälge otsides, et mul siin mingi armuke olnud on, samal ajal sogades midagi, kuidas ta oli valesti aru saanud, millal tagasilend on. Või siis väiksemad asjad: mitu korda on juhtunud nii, et ta lihtsalt heast peast mossitab. Või noh, mina arvan, et heast peast — pärast tuleb välja, et tal oli nimepäev vms. Jumal küll, kust ma selliseid asju teadma peaks!

Siis on veel tavaline selline situatsioon, et ta hakkab rääkima mulle midagi oma mingist sugulasest ja kui ma julgen täpsustust paluda, siis ta solvub, sest ta on juba mulle kord ju ometi rääkinud, millise vanavanatädi onupoja vanaonu lehma lellepoeg see inimene oli. Oeh…

Ühesõnaga ma ei jaksa enam olla nagu mingi tudeng eksamil, kes peab kõike teadma ja kõike mäletama. Kuidas mehele selgeks teha, et see, kui mul miski meelest läinud on või ma igal hetkel tema jaoks olemas ei ole, ei tähenda, et ma teda ei armasta? Ma ei kannata seda klammerdumist enam välja.

Kas teie oskate sellele naisele nõu anda, kuidas sellist meest julgustada enesekindlam olema, vähem klammerduma ja testimine lõpetama?