"Tunne, mida ta praegu koges, oli nukrus selle osa pärast endas, mis oli liiga kaua õnnetu olnud. Tal oli sellest naisest enda sees kahju."


"Tunne, mida ta praegu koges, oli nukrus selle osa pärast endas, mis oli liiga kaua õnnetu olnud. Tal oli sellest naisest enda sees kahju."
Foto: Shutterstock

Katkend Alex Browni raamatust “Postkaart Itaaliast”, mis püsis Amazoni Kindle’i edetabelis 20 järjestikust nädalat.

“Milline imeline koht!” karjus Grace elevusega Ellisele, kui paat aeglustus, sügava kontrastina kaelamurdvale kiirusele, mille nad olid saavutanud lennu­jaamast üle laguuni tulles. Või mööda „vesimaanteed”, nagu seda paadikapteni sõnul inglise keeles nimetati.

Kui nad kitsasse kanalisse sõitsid, nägi Grace mõlemat kätt ridamisi ilusaid hooneid — mõned kuus, võib-olla kaheksa korrust kõrged –, mille aknaluugid olid maalitud pastellroosadeks, -sinisteks ja -rohelisteks ning mille puust lillekastidest voogas hiilgavas värvivalikus kirevoranže ja -punaseid geraaniume. Kanalit ületasid madalad kaarsillad ning, soe tuul ümberringi puhumas ja vesi kiirpaadi mustas kiiluvees kobrutamas nagu raputatud pudelist purskav prosecco, tundis Grace, nagu ta olekski astunud vanasse glamuursesse Hollywoodi filmi. Või ehk ühte Connie päevikusse. Grace’i ettekujutuses oli Connie tundnud ennast üsna samamoodi, kui ta Portofinost San Fruttuoso lahte purjetas. Energiliselt ja elavana. Milline imeline elamus see Connie jaoks kindlasti oli, ja nüüd ka Grace’i jaoks.

„On jah,” ütles Ellis oma pingil lähemale nõjatudes. Nad istusid vastamisi, Ellis seljaga ja Grace näoga liikumissuunas. „Oled sa esimest korda Veneetsias?” küsis ta.

Seotud lood:

„Jah, ja ma loodan, et see ei jää viimaseks, sest see on lihtsalt nii imeline; ma ei usu, et sellisest kohast kunagi ära väsiks,” ütles Grace imetlusega ringi vaadates, tahtmata midagi kahe silma vahele jätta.

Varikatustega kohvikutes jõid inimesed päikese käes peesitades kohvi ja veini. Neist möödusid gondlid, kui nad iidse moega kaarsilla alt läbi sõitsid ja kõik instinktiivselt pead alla tõmbasid, kuigi tegelikult oli ruumi küll, just parasjagu. Kui nad teisele kitsale veeteele sõitsid, oli õhk täis pitsarestoranist heljuvat värske pitsa lõhna. Kui paat avatud köögiuksest möödus, piilus Grace sisse ja nägi, kuidas pika valge põllega mees laia tainakäntsaka õhku viskas ja selle siis osavalt ühele nimetissõrmele püüdis ja keerutas, enne kui selle töölauale lajatas ja talle lehvitas. Grace lehvitas entusiastlikult vastu ning tõmbas kopsudesse suure mahvi rosmariini ja küüslauguga segatud basiilikalõhna. Järgmiseks kohtasid tema meeled muusikat, kitarride, tamburiinide ja marakate tarantellastiilis ladina heli ning ta käänas pead, et näha, kust see kostab.

„See tuleb sealt,” osutas Ellis pinki vahetades, nii et nüüd istus ta Grace’i kõrval, käsivars nagu muuseas tema õlgade taha paneelile heidetud. „Tundub nagu mingit sorti pidustus.” Grace vaatas näidatud suunas ja nägi teisel pool vett kail seismas meestetriot ning taipas siis, et paat sõitis nende poole.

„Aa, see on sünnipäevapidu. Näe.” Ta osutas suurele õhupallile, mis oli punase paelaga metallist piirde külge seotud. „Kui kihvt, kui su sünnipäevapidu toimub nii nõiduslikus paigas.”

„Mul on hea meel, et sa nii arvad. Palju õnne sünnipäevaks, Grace.”

Grace keeras pead, et talle otsa vaadata.

„Mida sa sellega mõtled?” küsis ta uskumatusega, vaatas siis jälle muusikuid ja seejärel silti tellistel nende pea kohal. Mario’s Ristorante. Oli see nii, nagu ta arvas? Eine talle sünnipäevaüllatuseks?

„Tule, küll näed.” Kui nad seisma jäid, tõusis Ellis püsti; olles Grace’i kohvri paadist välja tõstnud, pakkus ta Grace’ile oma kätt ning aitas ta puidust kaile restorani sisse­pääsu ette.

„Ma mõtlesin, et sul on võib-olla pärast reisi kõht tühi, ja siin pakutakse parimat pastat terves Veneetsias. Pealegi ei anna tädi Betty mulle kunagi andeks, kui ma ei hoolitse, et sa oleksid toidetud ja joodetud. Ta nõudis, et ma sinu eest korralikult hoolt kannaksin … sa ju tead, milline ta on,” naeratas Ellis õlgu kehitades.

Sono arrivati,” karjus üks muusik üle õla, mille peale ilmus justkui eikusagilt hõredate tahakammitud juustega tüse vanem mees, valges särgis ja mustades pükstes, ägedalt kätega vehkides nende poole ruttamas.

„Nad jõudsid kohale,” tõlkis Ellis kähku tasasel häälel, pea küljele vastu Grace’i pead kallutatud, ja võttis siis mehe väljasirutatud käe. „Grace, see on Mario, ta on üks mu klientidest.”

„Ta tahab öelda tema lemmikklient!” kuulutas Mario sügaval baritonil tugeva itaalia aktsendiga, tõstis vaba käe ja laksas Ellisele entusiastlikult vastu selga, nii et tollel peaaegu hing kinni jäi. „Ja tema numero uno sõber,” naeris ta. Grace’i poole pöördudes ütles ta: „Benvenuta, signorina,” ning võttis õrnalt tema käe, suudles selle selga ja kehitas seejärel dramaatiliselt õlgu, justnagu mängiks ooperilaval Romeot, süda rõdul seisvat Juliat igatsemas, enne kui lisas: „Bellissima. Come un bel fiore.” Ja siis inglise keeles: „Nagu kaunis lill. Siiani polnud mu elu mitte midagi,” tema itaalia aktsendiga kõlasid need sõnad tõeliselt romantiliste ja tähenduslikena. Grace summutas itsitust, nähes, kuidas Ellis oma sõbra poole tehtud ahastusega pead vangutas. Seejärel viipas Mario heldelt, mõlemad käed laiali, et nad restorani tuleksid, keeras siis otsa ümber ja läks ees sisse.

„Vabandust selle suudluse ja teatraalsuse pärast,” sosistas Ellis Grace’ile, kui nad Mario järel mööda pimedat koridori ja kaare alt läbi restorani läksid. See oli täis kohalikke, kes kõik naersid ja rääkisid, sellal kui lapsed itsitades ja üksteist õrritades ringi lippasid … nagu suur perekonna­kokkutulek. Nii soe ja õdus ja kutsuv. Ja siis, terrakotaplaatidest põranda kaugemas otsas, istus veel inimesi sepisrauast laudade taga, millel olid igasugused maitsva moega road: pontsakad rohelised oliivid, bruschetta, mozzarella läbisegi lihatomatitega, tohutute pitsadega, pastaga, lihapallidega, valgustuseks küünlad, mis panid veiniklaasid sädelema ja lõid nõidusliku õhkkonna. „Mario on vana kooli itaallane ja pole veel õppinud, kuidas tänapäeval moodsalt ja poliitiliselt korrektselt naist tervitatakse.”

„Oh, sellest pole midagi,” kinnitas Grace, „nagu sa lennujaamas ütlesid … kui oled Roomas ja nii edasi,” ütles ta, üritades itaalia aktsenti jäljendada, ja kehitas samamoodi dramaatiliselt õlgu kui Mario, nii et nad mõlemad naersid.

„Tulge, minu erikülalistele ainult parim.” Mario jäi seisma ja nipsutas sõrmi. Otsekohe ilmus kelner ning juhatas nad läbi väikese kaarja ukseava privaatsesse söögituppa. Grace ahhetas, see oli tõeliselt lummav. Väike alkoov, justkui otse Veneetsia iidsesse arhitektuuri tahutud. Tellistest ehitatud ruumi keskel, ühe metallpiirdega avause kõrval seisis laud vaatega otse kanalile, lagi aga oli meeleolu loovalt mõlemale küljele kaldu ning nii madal, et neil mõlemal tuli kummarduda, kui nad sisse astusid ja oma laua poole kõndisid. Maas iga käsipuu kõrval vilkusid teeküünlad, mis heitsid üle vee värelevat kuldset kuma. Grace laugles tooli poole, mille kelner oli tema jaoks laua alt välja tõmmanud, ning kui ta oli istet võtnud, laotas mees tema põlvedele valge tärgeldatud salvräti. Ellis istus samuti ning kui kelner ja Mario olid läinud, vaatas ta Grace’ile otsa ja ütles: „Tere tulemast Veneetsiasse ja palju õnne sünnipäevaks, Grace,” tõstis seejärel enda kõrvalt jää-ämbrist prosecco-pudeli ning täitis heldelt šampuseklaasi, mille ta Grace’ile pakkus. Siis kallas ta ka endale prosecco’t.

„Aitäh.” Grace rüüpas lonksu ja lasi enne neelamist mullidel keele peal viivelda, mõeldes, kui imeline see oli ja kui südamlik ja heldekäeline oli Ellisest talle selline kingitus organiseerida. Grace oli tema žestist nii puudutatud, et silmad hakkasid hetkeks tunnetest kipitama, sest järsku tabas teda mõistmine, et elu võib tõepoolest olla nii magus … kui ta seda lubab. Aga Matthew’st lahkuminek, Cora eest hoolitsemine ja tantsijakarjäärile seljakeeramine olid ta elust nii ära lõiganud, et ta oli oma tee täielikult kaotanud ja endale elu magusust keelanud. Tunne, mida ta praegu koges, oli nukrus selle osa pärast endas, mis oli liiga kaua õnnetu olnud. Tal oli sellest naisest enda sees kahju. Ta lausa haletses teda. Ta teadis, et see on klišee, aga elu oli tõesti liiga lühike nii suurte kahetsuste jaoks, mis Grace’il juba olid. Jamiel oli õigus: vana Grace pidi tagasi tulema nagu kookonist kooruv liblikas, ning veel üht lonksu prosecco’t neelates ja kaunist Veneetsia vaadet imetledes tegi ta vaimse märkme kohe koju jõudes endale tantsutund otsida. Ja Grace vandus, et leiab hooldaja, kes Cora juures istuks, sellal kui tema jälle oma tantsuoskusi lihvib.

Ta teadis, et ei naase enam kunagi West Endi lavadele, mitte tema vanuses, kui oli nooremaid ja vilkamaid tantsijaid, kes tahtsid meeleheitlikult seda unistust teoks teha. Aga see energiline ja elust pakitsev tunne siin, Veneetsias, pani teda taipama, et tal on ehk võimalik taas süstida oma ellu natuke lõbu ja kirge. Seda nimetati taasnoorenemiseks või enese eest hoolitsemiseks. Grace oli ühe oma öise kohusetäitmise ajal selle kohta ajakirjast lugenud: kui tähtis on võtta aega, tegemaks asju, mis teevad su õnnelikuks ja loovad hea enesetunde. Pikk kuum mullivann hea raamatuga (oleks suurepärane, kui selleks võimalus avaneks). Grace mäletas viimast korda, mil ta üritas, ja sedamaid, kui tema suur varvas sooja sametist vett puudutas, hüüdis Cora teda. Aga ta peaks lõpuks ometi juuksurisse aja kinni panema ja soolatud karamelliga smuutit mekkima. Võib-olla ka natuke riideid ostma. Kinos käima. Pargis jalutama — varem oli ta armastanud päikesepaistel pikas rohus istuda ja lihtsalt mõelda; jälgida üle türkiissinise taeva triivivad pilvi ja vaadata, kuidas maailm mööda läheb.

„Ja Connie ja tõe väljaselgitamise terviseks,” lisas Ellis ja kallutas naeratades pea küljele.

„Jah, Connie terviseks,” ütles Grace, lüües temaga ettevaatlikult klaasid kokku. „Ning et me leiaksime elusa sugulase.”