Tunned, et oled end suhtesse ära kaotamas? Aitame sind sellest lõksust välja

 (1)
Tunned, et oled end suhtesse ära kaotamas? Aitame sind sellest lõksust välja
Foto: Denis Oliveira/Unsplash

Suhe ei ole staatiline. Suhe ei ole ühenäoline. Suhe ei ole stabiilne. Suhe on nagu meie ise — kui oleme elus, siis me muutume, liigume, vaheldume. MEIE VALIK ON, kas sealjuures ka kasvame ja areneme ning avaneme aina rohkem Armastusele, oma pärisolemusele, või lubame oma vanadel haavadel, hirmudel, käitumis- ja mõttemustritel seda takistada. Kõik algab meist endist ning paarisuhte võlu ja valu on selles, et see näitab meile kätte meie nõrgimad kohad, kus enim eemaldume Armastusest ja satume (vahel seda märkamatagi) eraldusse.

See ei tee seda mugaval, ettearvataval ja kontrollitaval viisil. See sunnib meid oma mugavustsoonist välja tulema ja sageli endalt küsima, et kas ma ikka olen selle või teise asja endas läbi töötanud, nagu arvasin, sest kuramus, miskipärast on see täiesti ootamatult jälle platsis. Näiteks arvasin, et mul ei ole enam probleemi oma vajaduste ja tunnete ausa väljendamisega või “ei” ütlemisega, aga siis selgub, et on ikka küll. Paarisuhtes on lihtne süüdistada selles teist: “Asi on tema reaktsioonis ja käitumises, ta ei lase mul aus olla, ta ei võta teatud osi minust vastu, ta solvub, kui seda ütlen jne.” Jah, see kõik võib olla tõsi, aga MEIE TUNDED JA VAJADUSED NING NENDE SUHTES AUSAKS JÄÄMINE ON IKKAGI MEIE ENDA VASTUTUS.

Ja alati on see minu valik, kuidas ma käitun — kas lähen vanasse mustrisse, kus kas sulgen end, solvun ja vaikin, asun võitlema või JÄÄN ENDA SUHTES AUSTAVAKS JA ARMASTAVAKS, tuues nii ka teise sellesse kohta tagasi. Ja kui teine ei tule sellesse kohta (tagasi), siis ikkagi ei vastuta tema selle eest, kui mina jään pimedusse ja ohvrirolli, väites, et mul ei ole teisiti võimalik. Kui tõesti mitte kuidagi ei ole võimalik jääda iseenda suhtes armastusse ja austusse, kui suhe jääb ebaturvaliseks, on minu vastutus sellest suhtest välja astuda. Jah, me sõltume üksteisest, me mõjutame üksteist ja on oluline, et teeksime üksteise suhtes “sirutusi”, — ilus termin PREP-paarisuhte süsteemist, mis tähistab oma teatud harjumustest ja soovidest loobumist, millegi rohkem, vähem või mitte tegemist, et teisel oleks meiega hea ja turvaline — kuid see kõik saab ausalt ja jätkusuutlikult toimida siis, KUI ME ENDA KARIKAS ON TÄIS.

Seotud lood:

Sel juhul jääme ausaks, austavaks ja armastavaks iseenda suhtes ega muutu ohvriks, kes paneb vastutuse oma heaolu eest teisele. Sel juhul me loomulikult tunneme endiselt valu, kui meile tehakse haiget, oleme pahased ja pettunud, kui teine käitub teatud viisil, tunneme kurbust ja hirmu, kui mingi käitumine suhtes on ebaturvaline, tunneme ahastust, kui teine näib meid mitte kuulvat ja mõistvat või tundub kaugenevat, valides põgenemise. Me ei muutu robotiks. Me tunneme. Aga me jätame vastutuse iseenda eest endale, teades, et oleme suhtes vabatahtlikult ja ka sellest välja astumine on meie valik ja me vastutus enda ees on seda teha, kui teisiti ei saa. ALLES VÕTTES VASTUTUSE ISEENDA EES, SAAME VÕTTA VASTUTUSE KA OMA SUHTE EEST JA OMA ROLLI EEST SELLES.

See annab meile ka teadmise, et OLEME OMALT POOLT KÕIK TEINUD, ET JÄÄDA ARMASTUSSE, EELKÕIGE OMA VAJADUSI JA TUNDEID TURVALISEL MOEL VÄLJENDANUD, SEST SELLEST JU KÕIK ALGAB — ükskõik kui lähedased või hingesugulased me ka ei oleks, ei näe me alati üksteise sisse, eriti emotsionaalselt laetud olukorras, kus oma tunded ja mõtted niigi pimestavad. End ausalt väljendades ja üksteist päriselt kuulates saame taas valguse ja armastuse pilti tuua, kui on kippunud pimedaks minema. NII ANNAME TEISELE VÕIMALUSE TEHA „SIRUTUS“, MIDA MEIE VAJAME, JA SAMAS LUBAME TEMAL VÄLJENDADA, MILLIST „SIRUTUST“ TEMA PRAEGU MEILT VAJAB.

Ja nii ongi kõik nagu looduses — OLEME NAGU KAKS PÄEVALILLE, KES PÄIKESE PUUDUDES PÖÖRDUVAD MITTE ÜKSTEISEST EEMALE, VAID TEINETEISE POOLE, ANDES ÜKSTEISELE ENERGIAT. Armastuse energiat ja valgust, mis tuletab meelde ja annab loa kummalegi esmalt armastada ja austada iseennast, sest sellest ju kõik algab — VALGUS JA ARMASTUS EI OLE PEIDUS MITTE KUSAGIL MUJAL KUI ME ENDI SÜDAMES.

Loe veel

Selle kõige eelduseks on muidugi see, et me üldse suudame üksteist kuulata, kuulata päriselt, rahulikult ja huviga ka seda, millega me ise ei pruugi nõustuda või mis meid ärritab, ning samas väljendada end nii, et see poleks süüdistamine, vaid oma tunnete ja vaatepunkti kirjeldus. Sageli on just see kõige raskem. Siin võib abi olla paarisuhteteraapiast, kus terapeut selleks keskkonna loob. Teine konks võib olla seal, et me isegi ei tea enam, mida tahame ja vajame ja kes üldse oleme. Nii on muidugi raske seda ka teisele väljendada. Ja kuna kõik algab nagunii endast, siis ka paarisuhte küsimuste puhul on igati okei tulla teraapiasse ise.

***

Mis siis kui …?

Mis siis, kui kõik kukub kokku?
Puruneb iga klaasist sein ja sulab illusioon
Mis siis, kui Sa siis tagasi kohkud?
Lähed otsima kohta, mis rohkem ilusat loob

Mis siis, kui Sa otsustad põgeneda?
Oma valgel hobusel kapata tagasi pilvedesse
Mis siis, kui pilvevahus tuhatnelja
leiad end tormamas hoopis välgunoolte pingetesse?

Mis siis, kui armastusekarikas
jookseb nii tühjaks, et seda täita on keeruline?
Mis siis, kui valgusjoast
saab mürgine suitsuvine?

Kas siis on piisavalt pime,
et laseksime taas kõlada valguse keelel?
Või oleme kumbki läinud oma teed
elu ristteedel?

Võib olla nii,
et vastuseid teab vaid üksik päevalill
Aga meie — kui tahame — võime teda kuulda,
lasta tal kasvada päikeses ja näidata suunda

oma kollaste õielehtedega
osutada igasse ilmakaarde
ja mõista, et olgu elus, mis on,
me armastus on aare,

mida ainult me ise saame hoida,
alustades iseendast, teda valgusega toita
ja tuletada üksteisele meelde,
et peale ööd alati hommik koidab

Kui tunned, et need mõtted Sind kõnetavad ning soovid iseendas ja/või oma suhtes sügavamale vaadata, võta julgelt ühendust: Facebookis või kirjuta magdalatherapy@gmail.com. Rohkem minu luulet ja tekste näed SIIT.