"Tunnen meeletut vastikust, et ta on mind puudutanud, kallistanud ja talle omaselt pikalt suudelnud, kui ta tegi seda ka mu tütrega."
Katkend B. A. Parise raamatust "Dilemma", kus kirjanikul on õnnestunud taasluua debüütromaanis „Suletud uste taga“ miljoneid lugejaid endasse haaranud klaustrofoobiline pinge ja hoida seda kuni päris viimaste lehekülgedeni.
Nii suure peo juures on kõige parem see, et mitte keegi pole märganud, et ma olen juba mõnda aega kadunud olnud. Oleksin telki kauemaks jäänud, aga Liz ja tema tiim hakkasid sööke välja tooma ja nüüd tõstavad külalised endale ette. Lipsan telgist välja ja vaatan kähku ringi. Josh on koos Amy ja Maxiga ning Robi pole õnneks kuskil näha. Aga suuremas seltskonnas on mul ohutum ja, märganud kolleege, kes omavahel juttu ajavad, lähen sinnapoole. Samal ajal kui mina õhutan neid sööma minema, mõtlen, kuidas küll Adam suhtus Joshi teatesse, et too ei taha Ühendriikidesse minna. Joshi õnneks trumpab isa pettumuse peagi üle midagi veelgi suuremat.
Sel ajal, kui üksi telgis olin, üritasin välja mõelda, kas peaksin ootama Adamile Marniest ja Robist rääkimisega seni, kuni oleme Prantsusmaal. Mu silme ees on pildid, kuidas Adam kargab mootorratta selga, kihutab Robi otsima ja peksab ta vaeseomaks ning kuigi see mõte on paheliselt meeldiv, ei saa ma sellise asjaga riskida. Kui me pole samas riigis, saavad tagajärjed pisut oodata, nii et loodetavasti on see kõigile vähem dramaatiline. Teisalt aga on nii, et kui räägin talle kohe pärast peo lõppu, siis arvab tema, et ma ei rääkinud talle sellest varem sellepärast, et tahtsin iga hinna eest oma peo teoks teha.
Vaatan ringi ja näen Cleod aiamüüril istumas, tantsimisest jalgu puhkamas. Lähen istun tema kõrvale.
„Kuidas mu lemmikristitütar elab?“ küsin talle kätt ümber pannes ja teda kallistades.
„Palju õnne, Livia!“ ütleb tema mind omalt poolt kallistades. „On sul tore päev?“
„Parim,“ kinnitan mina.
„Anna andeks, et ma ei tulnud kohe saabudes sind tervitama, sa olid kogu aeg kellegagi koos.“
„Mitte keegi pole nii tähtis nagu sina. Suur tänu tulemast. Kahju, et Marniet ei ole.“ Tean, et peaksin küsima, kas tal oli Hongkongis tore, sest oleks imelik, kui ma seda ei teeks, aga ma ei talu mõtet, et Rob viis ta sinna üksnes sellepärast, et saaks ise Marniega koos olla.
„Oli sul Hongkongis tore?“ küsin ma ikkagi.
„Jah, nii tore oli Marniet näha, kuigi ta oli koolis märksa rohkem, kui ma arvasin. Ja siis pidi isa ka veel tööd tegema, nii et ma olin üsna palju omapead.“
Marnie, kuidas sa võisid! mõtlen mina. Kuidas sa küll võisid!
„Kuidas siis eluke veereb?“
Cleo teeb grimassi. „Mul on niisugune tunne, et Charlie petab mind. Aga muidu on kõik hästi.“
„Oh, Cleo, kui kohutav. Kas tahad, et ma panen talle aru pähe?“ küsin, üritades hetke meeleolu kergemaks muuta.
Cleo naeratab. „Sa räägid samamoodi nagu isa.“
Midagi hullemat poleks ta saanud öelda. Minus kerkib raev mõtte juures, et Rob ähvardab panna aru pähe oma tütre noormehele, kes võib või ei pruugi ta tütart petta, kui tal endal on suhe minu tütrega — tema enda tütre parima sõbrannaga.
„Mulle meeldib su kleit,“ ütlen ma, et varjata oma äkilist püstitõusmist. „Lähen püüan Adami üles otsida, ma pole teda peo algusest saati õieti näinudki. Ta kaob pidevalt kuskile ära.“
„Ema ütles, et tal on migreen.“
Noogutan. „Kui mul peaks õnnestuma teda midagi sööma sundida, siis tunneb ta end vast paremini. Näeme pärastpoole jälle.“
„Naudi pidu!“ hüüab ta mulle järele.
„Tänan!“
Lähen muruplatsi keskele ja keeran pikkamööda ringi, lootes Adamit näha. Kellegi käsi lipsab mu vöökohale.
„Tere, sünnipäevalaps. Kas sa oled mind vältinud?“
Ja ongi käes see hetk, mida ma olen kartnud. Tema puudutus tekitab vastikust. Ta on ikka flirtija olnud — võib-olla on see üks põhjus, miks ta Adamile eriti ei meeldi — ja kuigi see mind Jessi pärast häiris, olen mina sellega kaasa läinud. Selline Rob kord juba on, on alati olnud. Aga nüüd tunnen ma meeletut vastikust mõtte juures, et ta on mind puudutanud, mind kallistanud ja mind talle omaselt pikalt suudelnud, kui ta puudutas, kallistas ja suudles ka mu tütart. Minus lahvatab tulikuum viha. Pööran end ringi ja lükkan ta käe ära.
„Tohoh! Mis lahti?“ küsib tema mulle hämmeldunult otsa vaadates.
Mul on meeletu tahtmine talle kallale karata, anda talle kõrvakiil, küünistada ta nägu, ta peale karjuda — ja nii ägedat tunnet pole ma elu sees tundnud. Astun talle, hambad ristis, käsi rusikas, sammu lähemale. Aga veel enne kui ma jõuan midagi teha, haarab keegi mul randmest kinni ja tõmbab mu ära, Robist eemale.
„Anna andeks, Rob,“ kostab mu selja taga Maxi hääl, „Livia peab kööki minema. Väidetavalt sulavad magustoidud üles.“
Rob surub käed nagu palves kokku. „Livia, palun ära lase magustoite hukka minna. Sa tead, kui väga ma head magustoitu armastan.“
Uskumatu, kuidas ta on võimeline end veenma, et ilme mu näol ei saanud kuidagi olla seotud temaga, sest tema on ju nii hea inimene ja pealegi ei saa ju mitte keegi temast ja Marniest teada, sest kõik lähevad ju nii kergesti liimile, et jäävad teda ja tema sõnu uskuma.
Ma vahutan ikka veel vihast, kui Max mind kööki tüürib. Lizi pole kuskil näha.
„Küllap ta on söögitoas,“ ütleb Max mind sinnapoole juhtides. Lizi pole ka seal, aga minu peas keerlevad üksnes mõtted Robist ja ma ei tajugi, et midagi on lahti, enne kui Max sulgeb ukse ja toetub selle vastu, takistades kedagi teist sisse tulemast.
„Max, mida sa teed?“ küsin temalt, aga ma tean, mida ta teeb, ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ta on valinud minu peo selleks, et küsida, miks ma olen tema peale viimastel kuudel pahane olnud. „Mul on vaja tõesti tagasi minna.“
Max ei ütle midagi, vaatab üksnes mulle otsa, ta sinised silmad puurivad minusse, mõõdavad mind.
„Kuule, anna andeks, et ma olen viimasel ajal sinu suhtes tõre olnud,“ ütlen ma kärsitult. „Olen lihtsalt Marniet kaitsnud, sest ma tean, et te olete omavahal tülis. Ma tean, et ma ei tohiks pooli valida, aga Marniel on viimasel ajal pisut raske olnud ja ma mõtlesin …“ Jään vait, sest kuidas ma saan talle öelda, et mina arvasin, et temal on Marniega suhe?
„Jätka,“ ütleb tema.
„Ma arvasin, et võib-olla sina tahad temaga suhet ja tema ei taha,“ ütlen ma.
Maxi laup tõmbub kipra. „Jäle. Marnie on mulle nagu õde. Ja just sellepärast ma olengi ta peale marus!“ See purskub temast välja. „Ma tean, Livia! Ma tean temast ja Robist!“
Mu süda jätab löögi vahele. „Mida sa sellega tahad öelda?“
Max vaatab mulle ärevalt otsa. „Jumal halasta, ära tule mulle ütlema, et sina ei tea.“ Ta tõukab end uksest lahti. „Mina arvasin — selle põhjal, kuidas sa oled õhtu otsa Robi vältinud ja kuidas sa olid just äsja niisuguse näoga, nagu tahaksid ta maha lüüa –, et sa tead.“ Ta tõmbab käega läbi juuste. „Persse!“
Panen käe ta käsivarrele. „Pole midagi, Max, ma tean tõesti. Aga ma ei tahtnud mõelda, et keegi teine veel teab. Kuidas sina sellest teada said?“
Teda valdav kergendus asendub otsemaid vihaga. „Läksin korra Durhamisse mõttega Marniet üllatada ja nägin neid koos.“
„Millal see oli?“
„Umbes aasta eest. Võib-olla pisut rohkem … vist märtsis.“
Kohe varsti pärast seda, kui Rob hakkas käima kahel päeval nädalas Darlingtonis, taipan mina.
„Miks sa sellest minule või Adamile ei rääkinud?“
„Sellepärast et kui ma Marnielt selle kohta küsisin, ütles tema, et ma olla eksinud. Kui ma rääkisin talle, mida olin näinud, ütles tema, et see oli hetkeline hullus ja et kõik on läbi. Ja mina uskusin teda — kuni detsembrikuuni, kui Josh mainis, et Robi firma saadab ta nädalaks Singapuri. Ma tean, et see pole Hongkongile eriti lähedal, aga see tekitas minus kahtlusi, sest miks ta sõidab ühtäkki heast peast Singapuri? Otsisin ta firma kodulehe üles ja neil on tõesti seal kontor. Aga see ei tundunud ikkagi klappivat. Mõtlesin paratamatult, kas ta läheb Marnie juurde, ning saatsin Marniele meili ja küsisin, kas võin talle umbes samal ajal külla sõita, kui Rob pidi Singapuri sõitma. Ja Marnie tegi kõik, mis võimalik, et mul see mõte peast pühkida, rääkides esmalt, et ta peab õppima, siis et sõidab üldse ära.“
Meenutades, kuidas Marnie oli mind sellesse konkreetsesse valesse kaasanud, sulgesin silmad. Ma ei taha, et ta siia tuleb, oli Marnie öelnud, mis oli pannud mind arvama, et Max oli selle lapse isa, kelle ta oli kaotanud. Kas Marnie oli aimanud, et ma teen sellise järelduse, ja oli öelnud seda meelega, et ma tema eest valetaksin?
„Lõpuks helistasin Robile töö juurde — tol nädalal, kui ta pidi Singapuris olema — ja küsisin, kas saaksin temaga rääkida,“ jätkab Max. „Mulle öeldi, et ta on puhkusel. Siis helistasin Marniele ja küsisin temalt otse, kas Rob on tema juures. Marnie ütles — ja sinule ma edastan viisakamate sõnadega väljendatud versiooni –, et see pole minu asi, ning lõpetas kõne. Ma pole temaga pärast seda rohkem rääkinud.“
„Max, mul on nii kahju,“ ütlen ma abitult.
„Ma mõistsin, et oleksin pidanud sulle midagi ütlema, aga ma ei suutnud. See tähendab, et Marniel oli õigus: see pole tõesti minu probleem ja mul polnud kindlaid asitõendeid selle kohta, et Rob tõesti seal oli.“ Ta teeb pausi. „Kui kaua sina oled teadnud?“
„Sellest ajast saati, kui Cleo ja Rob Cleo sünnipäeval Marniel külas käisid. Võtsin FaceTime’i kõne ja nägin Robi taustal, ta oli …“ Jään seda pilti meelde tuletades vait, ma ei suuda öelda välja sõna alasti. „Marnie ei tea, et mina tean. Ma pean kõigepealt Adamile rääkima.“
„Miks sa pole seda teinud? Anna mulle andeks, aga ma ei suutnud uskuda, kui küsisin Joshilt, kas Rob ja Jess ka täna siia tulevad, ja Josh ütles, et tulevad küll. Arvasin selle peale, et te kumbki ei tea, sest paistis, et Adamil pole Robi vastu midagi. Siis aga nägin, et sinul oli küll. Mul on hea meel, et Josh ei tea, ta lööks vist Robi maha. Isegi minul on tahtmine ta maha lüüa.“
„Adamil oleks ka, ja just sellepärast ma kardangi talle rääkida. Ja mitte üksnes see, Marnie ju ka … See lööb Adami täiesti rööpast välja. Tema jaoks on Marnie ingel.“
Max vangutab pead. „Lausa uskumatu, et ta on nii loll olnud. Anna andeks,“ lisab ta süüdlaslikult.
„Ära vabanda, ka mina olen tema peale vihane.“
„Aga sa ikka ütled Adamile?“
„Jah, kui pidu on läbi. Tahtsin vaid, et saaksime veel viimast korda kõik koos olla.“ Max noogutab, aga ma kahtlen, et ta mõistab.
„Ma kardan seda, mis see meie kõigiga teeb,“ ütlen ukse poole minnes. „Lähen parem tagasi õue. Ja, Max, suur tänu, et takistasid mul Robi nägu sisse löömast. Mingil hetkel ma seda teen, aga minu pidu ei ole selleks õige koht.“
Lähen tagasi õue ning näen, et Adam seisab külgvärava juures ja räägib ühe vanema naisega, ning loodan, et see naine pole tulnud lärmi pärast kurtma. Pistsin kõigi läheduses asuvate majade postkastidesse kirja, milles hoiatasin, et muusika mängib kella kaheni. Adam vaatab minu poole niisuguse näoga, nagu tal oleks vaja, et teda päästetaks, ja ma lähen sinnapoole.
„Adam?“ küsin ma. „Kas kõik on hästi?“
