"Üks surmakullerist turist muutis kogu mu elu, sest ta ei suutnud väravat sulgeda."

12. osa Naisteka järjejutu sarjast
"Üks surmakullerist turist muutis kogu mu elu, sest ta ei suutnud väravat sulgeda."
Foto: Shutterstock

Kaheteistkümnes osa Naisteka järjejutu seeriast "Ebaõiglane", mille tegevus toimub suvel ühes rannakülas ja sündmuste keerises on lahutatud naine Reelika, kelle minevik ja olevik on täidetud keeruliste armuasjadega.

Reelika on kolmekümnendates aastates edukas ärinaine, kel töötamine tuleb kindlasti paremini välja kui puhkamine. Pool aastat pärast lahutust koos nelja-aastase tütrega sõbranna juures rannakülas suvitamine on keeruline, sest kisub lahti vanad haavad ja sunnib mõtlema sellele, millega ta elus pole hakkama saanud. Keerulisi olukordi tekitab ka naabruses elav Paavo, kel tundub olevat negatiivseid kommentaare kõige kohta. Õige pea on kõigile selge, et Reelika ja Paavo kohtudes lendab alati sädemeid. Minevik jõuab järgi aga nii Reelikale kui Paavole. Milliseid sündmusi see kaasa toob, seda saad lugeda juba järgmiste nädalate jooksul järjejutust “Ebaõiglane”.

12. peatükk

Surmakullerist turist

,,Vabandust,” näen mehe huulil sõnu, kuigi ma üle muusika neid ei kuule.

Naeratan püüdlikult, kuigi sellest tuleb välja vaid kohmetu grimass. Tõmban käed endale lähemale, nii et rohkem midagi sellist juhtuda ei saaks. Paavo tõmbub samuti kuidagi endasse. Ülejäänud kontserti aja oleks meie vahel justkui jäine sein. Füüsiline vahemaa meie vahel pole vähenenud, kuid tundub, nagu oleksime nüüd täiesti erinevates maailmades.

Seotud lood:

Plaksutame hoogsalt pärast viimast lugu.

,,Lähme, enne kui kogu see rahvamass peale vajub,” ütleb Paavo mulle lähemale kummardudes. Tõuseme ning liigun mehe järel mere poole. Juunikuu õhtul ei lähegi peaaegu pimedaks, nii et kivisel rannal pole keeruline liikuda.

Mõne minutiga liigume kontserdi kohast eemale, nii et kuuleme taaskord teineteise juttu. Või noh- kuuleks, kui kumbki meist midagi räägiks. Aga me ei tee seda. Liigume vaikselt edasi.

Äkitselt jääb Paavo seisma.

,,Ta oli mu poja Patricku jaoks kogu elu,” ütleb mees vaikselt.

Täiesti seosetu lause paneb mind kartma, et olen ettevaatamatult sattunud kõrvalisele rannale koos hulluks läinud inimesega. Vaatan vaikselt ringi, et millises suunas oleks targem jooksma hakata, kui Paavo nüüd peale sellist segast lauset peaks libahundiks või mõneks muuks tegelaseks muutuma.

Mees pöörab näoga minu poole. Silmis kurbus. Aga muid hullumise tundemärke ma ei tähelda.

,,Me töötasime abikaasaga mõlemad päris palju, nii et paar aastat tagasi kinkisime pojale jõuludeks kutsika- Simba. Berni alpi karjakoera, kellest sai kiiresti meie poja suur lemmik.”

Tal on poeg ja abikaasa. Need uued faktid jäävad mu peas korduma. Pean ennast sundima mehe järgmisi sõnu kuulama, kuigi tahaks temast hoopis eemale saada. Miks lasin üldse korrakski endasse tunde, nagu võiks miski selles mehes mind enda poole tõmmata? Meil on Delisaga kahekesi hea.

,,Patrick oli tol suvel kaks aastat tagasi viieaastane. Mu abikaasa Ilona tahtis küll ka suveks linna jääda, kuid meie Patrickuga sõitsime igal vabal hetkel siia. Turistid käisid vabalt meie õuest läbi, sest see oli kiireim viis rannast teele.”

,,Märkasin jah,” pomisen vahele. Mees mühatab muiates.

,,Ainus reegel oli suures kirjas väraval kirjas- ,,Sulge värav!” Loomulikult sellepärast, et Simba teele ei pääseks. Enamik inimesi seda ka tegi. Ühel hommikul ärgates ei leidnud me Simbat kusagilt. Avatud väravat nähes tundsin kohe, et miski on valesti. Palusin Patrickul maja juurde jääda, kuid poiss jooksis mulle teele järgi. Seal ta lamaski — umbes viiekümne meetri kaugusel meie kodust, teepervel. Oli autolt löögi saanud. Ilmselt juba mõnda aega tagasi, sest ta keha hakkas selleks ajaks juba kõvaks minema.”

Mees vaikib hetkeks. Neelatab. Edasi rääkides on ta hääl tundmatuseni muutunud — enesekindlusest pole enam jälgegi. Paavo hääl on murdunud ja õnnetu.

,,Patrick pole sellest siiani üle saanud, ega enam kordagi maale tulnud. Ilona jaoks on see väga mugav — tema ei tahtnud juba varem siin käia. Nüüd on tal hea vabadus ning temagi ei käi siin enam.”

Seedin kuuldut. Laps. Abikaasa.

Hetkeks tunnen ennast isekalt, sest koera ja teiste kaotusvalu peale ma peaaegu ei mõtlegi. Minus tõuseb kurbus enda möödalaskmise üle. Kuidas sain nii rumal olla ja Paavo liigutusi ning olekut endale lähenemisena mõista? Tegelikult on mees ilmselgelt enda peres toimuva pärast kurb ja…

,,Loomulikult polnud Simba surm see, mis meie abielu karidele jooksutas. Eks seal oli muidugi põhjuseid. See oli lihtsalt oluline sündmus, mis pani kõik allamäge liikuma. Lükkas kivile hoo sisse ning see võttis aina hoogu. Mõne aja pärast avastasin, et mina ei taha enam üldse meie ühises linnakorteris olla. Poja kasvatamisel ei leidnud me mingit üksmeelt- Ilona lasi poisil ainult nutimaailmas istuda. Kui Patrick mõned korrad ka tuli minuga merele või metsa matkama, siis oli kõik tema arvates raske ja ebameeldiv.”

Naeratan omaette. Pööran pea Paavost eemale, et mees ei näeks minu poolikut naeratust. Minu sisemuses ei tärganud rõõmustavad lained ju mehe nukra loo peale, kuid kõrvu jäi karidel abielu. Äkki ma polegi kõigest päris valesti aru saanud?

,,Nii et … sellepärast sa olidki meie peale nii tige? Ja sellepärast need uued piirangud?” küsin ettevaatlikult.

Mees ohkab.

,,Jah. Üks surmakullerist turist muutis kogu mu elu, sest ta ei suutnud väravat sulgeda. Selle järel kadus igasugune isu oma privaatsust kellegagi jagada.”

Kas pidin sellest välja lugema, et rohkem ta minuga enam midagi ei jaga?

Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ebaõiglane” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 11. raamat, mis ilmub septembrikuus. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.

Loe eelmiseid järjejutu osasid siit: