Üksikema pihib: mees läks Soome tööle, kuid tagasi ei tulnud
Seoses praegu käimas oleva Naisteka auhinnamänguga on meile saabunud juba mõningad lood naistelt, kes elus kord kurval moel armastuse kaotanud, kuid siis end taas leidnud. Jagamegi nüüd esimest lugu teiega. Loe ja mõtle — ehk on sinulgi nõuandeid, mida teistele naistele jagada? Lugusid ootame 10. oktoobrini (k.a).
Olin 15, kui hakkasin koos elama endast mõni kuu vanema noormehega. Kahe aasta möödudes täienes meie koosseis ühe kodaniku võrra. Meie armastusest oli sündinud pisike, armas, habras ja õrn kodanik — olime saanud tütre vanemateks. Lapse kõrvalt käisin mina koolis, elukaaslane ohverdas oma hariduse pere nimel. Elasime tol hetkel maal, tõelises kolkas, kus tööd pakkus ainult kohalik põllumajandusfirma. Lõpuks läks elukaaslane Soome tööd tegema. Mäletan hästi, kuidas ma lohutamatult köögipõrandal nutsin. Ema lohutas: “Kallis laps, praegu nutad seepärast, et ta ära läheb, varsti nutad seepärast, et ta kodus on.”
Elu kui lill
Mõned kuud käis tema Soomes ja mina elasin pisikese printsessiga maal, siis saabus otsustav moment — kolimine. Tulime Harjumaale minu vanemate juurde… Laps lasteaeda, mees sugulaste kaudu ühte Tallinna autopoodi tööle ja mina kokaks. Elu kui lill. Nii elasime 3 aastat, olime õnnelikud ja saime enda eluga ideaalselt hakkama.
Järgmine leht tuli keerata siis, kui laps hakkas kooli minema. Minu arvates ei olnud elukohajärgne kool nii hea, kui ma oleksin tahtnud. See tähendas agulist vanemate juurest ära kolimist oma pinnale. Nii juhtuski — pressisin mehelt välja kalli korteri ühes kenas väikelinnas. Laps sai kooli, mina tööle kohalikus linnas olevasse asutusse ja mees oli jälle oma otsaga Soomes… Enam ma ei nutnud, ootasin teda igal reedel koju ja teadsin, et pühapäevane lahkumine on tavaline elu osa. Et nii peabki olema. Ma ei pidanud kunagi muretsema, kas arved on makstud, ei pidanud kaubanduses hindasid võrdlema — sain mis tahtsin, minu raha oli ainult minu…
Saatuslik telefonikõne
Tänaseks päevaks on lahkuminekust möödas üle kolme aasta. Mõtlen sellele perioodile, kui mind telefoni teel maha jäeti, ajal mil ma elasin meie ühiselt rajatud kodus meie ühise, armastusest sündinud tütrega. Igapäev, kui töölt koju läksin, siis üle korteriukse astumine oli võimatu — nutsin jälle. Ei teagi miks. Kas leinasin head elu taga või oli see tõesti armastus mehe vastu, kes mind siia üksi jättis… Oktoobrist detsembrini nutsin ja olin kole, paks ja paha. Vihkasin kõike ja kõiki. Kõik teised olid süüdi… Tööl käimine oligi lihtsalt tööl käimine — austasin oma kolleege kohalolekuga, kodus nutsin ja magasin. Laps ununes…
Uue elu algus
6. jaanuaril 2009 algas uus elu. Pühkisin pisarad, kammisin juuksed ja tegin prilliklaasid puhtaks… Otsustasin, et koledast ja paksust minust peab saama uus, edukas ja ilus ning õnnelik naine. Hakkasin trenni tegema (3 kuuga kaotasin 26 lisakilo — tagasi on tulnud ainult 5), dieeti pidama, läksin kooli, tõestasin end tööl (olen reatöölisest saanud juhtkonna liikmeks). Käisin silmaoperatsioonil, tegin tätoveeringu… Aga tõeline rahu saabus mu hinge siis, kui pakkisin oma lapse kokku ja kolisin meie ühiselt loodud kodust lihtsalt välja — kõiki mälestusi ei ole vaja endaga kaasas kanda….
Lapsega oleme teineteist taas leidnud — me oleme sõbrannad. Jumaldan seda aega, mis meil omavahel on. Arvan, et lahkuminekust saavad kõik isemoodi üle. Õige ju on, et tahte olemasolu puhul muud ei olegi vaja. Sest, kui midagi väga tahta, siis saad seda ja kui ei saa, pole piisavalt tahtnud. Mind aitasid võõraste meeste ilusad komplimendid… Ja neid komplimente tehakse siiani. Olen endiselt vallaline ja naudin seda kõike, mis mul on. Parem õudne lõpp, kui lõputa õudus…
Minu lapse isa on kihlatud, kuid siiski kiikab ta veel salaja minu vormi aetud tagumiku poole. Ei tea, miks naised esimese tagasilöögi puhul alati oma keha kallale kipuvad, aga mingil kummalisel põhjusel, see alati nii on.
