Unelmate mehest lahutab mind mu argus
Järgmine kord kohtasin Paolot Hispaanias. Siis juba sõitsin talle isiklikult külla. See oli umbes poolteist aastat pärast meie tutvumist.
Veetsin ta juures tõeliselt kirgliku nädala. Sel korral olime justkui kohad vahetanud: meil oli kõik väga ilus, kuid ma tundsin, et minupoolsed tunded on suuremad.
Ta ise rääkis, et kui ma Itaalias olles oleksin teda Eestisse elama kutsunud, oleks ta pikemalt mõtlemata kõik asjad Hispaanias pooleli jätnud ja minu juurde kolinud.
Hispaanias jõudsime seksini… ja see oli vapustav.
Meie vahel ei olnud ainult mehe ja naise suhe. Ta oli ka mu mõttekaaslane ja hea sõber.
Kõige suurem kokkulangevus oli meil perekonda puudutavates vaadetes. Ma olen alati soovinud kolme oma ja üht adopteeritud last. Me ei olnud Paologa sel teemal kunagi vestelnud. Aga kui ma kord küsisin, kui palju lapsi ta soovib, vastas ta: “Kolme oma ja ühte adopteeritut!”
Kas teie teate ühtegi meest, kes niimoodi mõtleks või oma soove teaks? Mina küll ei tea.
Tol hetkel oli mul Eestis mees olemas ja ega ma otseselt suhet otsinudki. Sama tundsin Paolo poolt. Me mõlemad võtsime oma taaskohtumist kui ilusat seiklust.
Imelikud kokkulangevused
Nüüdseks oleme viis aastat suhelnud. Ikka saadame üksteisele e-kirju või räägime MSN-is. Mõne inimesega puutud elu jooksul vähe kokku, kuid ta mõjutab sind väga palju. Mulle tundub, et minu ja Paolo vahel on salajane, nähtamatu side. Meil on olnud palju uskumatuid kokkulangevusi.
Pärast minuga tutvumist leidis Paolo tüdruku, kelle nimi oli peaaegu sama mis minul: mina olen Maris, see tüdruk Marjusha.
Kuid nime sarnasus ei ole see, mis hämmastab. Marjusha on sündinud 3. märtsil, täpselt minuga ühel ja samal päeval! Samuti pidi meil olema välimuses suur sarnasus.
Kas nüüd arvata, et Paolo leidis ta minu järgi või mina olin see, kelle tõttu ta leidis Marjusha?
Nende suhe ei pidanud vastu.
Teine mitte nii oluline kokkulangevus, kuid siiski naljakas sarnasus oli mul ja Paolol seoses telefoniga. Me kaotasime mõlemad ühel ajal telefonid ära.
Kuna mul sel hetkel eriti raha ei olnud, andis mu sõbranna oma vana telefoni mulle. Tema aparaat oli kõlblik, kuid aku ei pidanud vastu. Sain ühe teise sõbranna käest aku, sest temal ei töötanud just telefon, aku oli seevastu korras. Niimoodi sain ma endale korraliku töötava Nokia.
Kuidagi tuli see teema meil Paologa MSN-is jutuks… Uskumatu: ka tema sai enda kaotatu asemele telefoni sõbra käest. Ja mitte ainult: ühe sõbra käest sai telefoni ja teise käest aku… ja muidugi Nokia, täpselt sama mudeli mis minul!
Ükskord nägin ma Paolot unes. Me olime koos saunas ja see oli väga intiimne unenägu, mis mõjus mulle nii tugevalt, et saatsin talle selle kohta e-kirja. Lihtsalt rääkisin, et näed, unenäos tulid mulle meelde, kuidas sul läheb, pole ammu kuulnud, kuidas elad…
Kas teate, mis vastuse ma sain? Samal õhtul, kui mina teda unes nägin, oli tema käinud saunas. Kuna nemad eriti sellist tegevust ei harrasta ja ta teadis, et mina kui Põhja-Euroopast pärit tüdruk käin tihti saunas, oli ta sel õhtul saunas olles minu peale väga tugevalt mõelnud.
Kuigi me ei kohtunud järgneva kahe aasta jooksul, olime me üksteise elu, suhete ja probleemidega kursis.
Helesinised käerauad
Selle aasta sünnipäeval leidsin postkastist õnnitluse ja võimaluse, et Paolo plaanib kevadel Balti riikide tuuri ja ta tuleks ka kolmeks päevaks Tallinna. Rõõmsalt vastasin talle, et ma loodan, et saan teda sama hästi võõrustada ja loomulikult mi casa es su casa ehk tõlkes “minu kodu on sinu kodu”.
Selle peale kirjutas ta uue kirja, kuid külaskäiku ei maininud. Ma siis saatsin rõõmsalt uue kirja, et kuule, tundub, et sinu saabumise päev on saladus… aga ära muretse: kui Eestis toimub suur ilmamuutus, kuna tema toob endaga kaasa Hispaania päikese, nii kui lennukilt maha astub — siis ma tean, et ta on saabunud. Selle peale ta vastas, et praegusel hetkel on ikkagi kahtlane, kas ta saab Eestisse tulla — tal on mingisugused sugulaste külastamise kohustused samal ajal ja kahte puhkust ta võtta ei saa.
Ma mõtlesin, et mage oleks, kui ma saadaksin lihtsalt anuva kirja, et kuule, pole ikka ammu näinud ja tule-tule mulle külla… Otsustasin katsetada teistsugust taktikat.
Lasin teha sõbrannal endast pesus ja helesiniste karvaste käeraudadega erootilise pildi. Panin pildi allkirjaks Welcome to Estonia, ei kirjutanud mitte ridagi ja saatsin pildi tema postkasti.
Kolm päeva ootasin vastust. Te võite arvata, milline mäss toimus minu sisemuses! Juba mõtlesin saata kirja, et kuule, see oli naljaga tehtud, tegelikult ma ei ole mingi seksmaniakk… Õnneks ootasin sellega ikka paar päeva ja sain temalt vastuse, kus ta palus mul lasta tal töö juures kontsentreeruda, kuna ainuke asi, mille peale ta nüüd mõtleb, on Tallinna tulek… Lisas veel, et ma paneksin end peoks valmis, sest maikuus on ta nagu viis kopikat kohal.
Need kolm päeva, mis me siin koos olime… need olid imelised. Esimest korda elus olime üksteise suhtes täielikult ausad. Varem ta ei teadnud, et kui käisin tal Hispaanias külas, siis oli mul oma mees olemas — nüüd siis rääkisin kõik ära. Kui naljakas — sel ajal oli tal endal olnud ka hinges keegi teine. Selle ma tunnetasin seal olles kohe ära!
Ta kurtis, et kui ma lahkusin Hispaaniast ja ta saatis mind lennujaama, vaatas ta mind seni, kuni kadusin lennukile minnes silmist; mina aga ei vaadanud kordagi selja taha ja see murdis ta südame: ta tundis, nagu ma oleksin täiesti emotsioonitu. Kui naljakas!
Mina olin sel hetkel nii katki. Ma ei teadnud, kuidas ma reageerin ja suudan olla oma mehega. Ainuke asi, mida ma soovisin, oli see, et see reis oleks juba läbi, ma jõuaksin koju ja saaksin ruttu oma eluga edasi minna.
Paolo ei olnud seda seika mulle kunagi oma kirjades maininud. Võib-olla läksin talle rohkem hinge, kui ta seda endale tunnistada tahtis.
Parem kolm päeva kui mitte midagi
Juba esimesel päeval Eestis olles ütles ta mulle: “Maris, nii kerge oleks, kui sa oleksid lihtsalt ilus tüdruk, kellega ma siin Tallinnas hästi aega veedan. Aga sa oled inimene, kellega ma tahaksin nii palju muud… Ja ometi on see võimatu. Miks sa ei võiks elada mulle lähemal? Ma tean, et kui me elaksime naaberriikides või ühes riigis, oleksime kindel paar! Ma ei saa lasta endal sinusse armuda, ma ei taha saada haiget!”
Ma vastasin: tead, ma arvan, et see ei ole inimese vaba valik — see kas juhtub või mitte ja parem on armastada kolm päeva kui mitte kunagi.
Ta nõustus minuga.
Need kolm päeva tegin ma koos temaga kõike seda, mis mulle Tallinnas teha meeldib. Kohustuslik vanalinna-tuur vaateplatvormidel jalutamisega. Kohustuslik ööklubide ja pubide külastamine ja kõikide minu lemmikkokteilide joomine. Viisin ta Kalevi spaasse ujuma ja saunatama. Käisime Premia jäähallis uisutamas.
See on nii armas, kui keegi esimest korda jääle satub! Mina õppisin uisutama kuueaastaselt, seega tundsin ennast kui kala vees, õpetasin kannatlikult tedagi. Paar korda õnnestus tal küll kukkuda, kuid siiski oli ta püüdlik ja tubli õpilane.
Ühel päeval sõitsime Tallinnast välja. Käisime näiteks rabas ilusal matkarajal. Hispaanias ju sellist loodust ei ole. Kui vaimustunud Paolo rabast oli! Mulle endalegi mõjub raba hästi ja rahustavalt, ma ei kujuta ette, kui sügava mulje võib jätta sellise koha esmakordne külastamine!
Hingeliselt ja südameis pole me lähedasemad olnud kui nende kolme päeva jooksul. Igal ööl olime tihedasti üksteise kaisus. Tavaliselt ma seda ei suuda, sest mul hakkab palav ja lämmatav. Seekord temaga oli see nii intiimne ja õrn, ma nautisin tema kaisus uinumist ja ärkamist!
Ma ei suutnud isegi uskuda, et seks temaga võib olla veel parem, kui ma mäletasin. Meil kummalgi ei olnud sel hetkel kellegagi suhet, me olime üksteisele ja meie tunnetele avatud. Sel ajal temaga tundsin ma ainult suurt armastust, sellist, mida enda meelest enne ei ole tundnud.
Loomulikult ma üritasin asja ratsionaliseerida ja mõelda, et kui sa tead, et pead oma tunded ja emotsioonid suruma kolme päeva sisse, siis nad ongi võimendatud ja suured. Siiski — ma võin üritada seda mõistusega oma südamele rääkida, ent see ei õnnestu mul. Ma tundsin elus esimest korda, et seda meest sooviksin endale elu lõpuni, selle inimesega soovin ma saada lapsi.
See on nii imelik. Eelmine suhe kestis mul neli aastat ja selle aja jooksul ei tundnud ma mitte kordagi sellist kindlust, vaid kahtlesin, kas see inimene võiks olla minu elupartner. Tagantjärele mõeldes imestan isegi: miks ma olin selles suhtes neli aastat?
Kui ma Paolot Hispaanias külastasin, siis ei arutanud me kordagi võimalust uuesti näha või meie ühist tulevikku. Nüüd Eestis olles rääkis ta pidevalt, et kui ta uuesti tuleb, siis sõidab minuga Saaremaale, sest see on koht, millest ma talle pidevalt räägin. Või et ta peab siia tulema talvel, et näha ilusat põhjamaist riiki lume alla mattununa.
Samuti kutsus ta mind korduvalt Hispaaniasse oma kodukülla, kus ma veel käinud ei ole. Tema suureks sooviks oli mind sama hästi võõrustada, kui mina need kolm päeva siin Tallinnas tegin. Ta käskis mul talle lubada, et ma tulen külla.
Ootamatu kadumine
Seekordne lahkuminek ei olnud nii raske, sest eelmine kord arvasin, et suure tõenäosusega ma teda enam kunagi ei näe. Seekord olin just vastupidises kindel.
Kui ta oli lahkunud, ta isegi helistas mulle. Ta ei olnud seda kunagi varem teinud. Me suhtlesime Interneti kaudu paar nädalat… ja siis saabus vaikus. Ei olnud teda MSN-is, ei vastanud ta minu kahele e-kirjale.
Nüüdseks on juba september, viimati suhtlesime juunis. Mis juhtus, miks ta järsku ei vasta enam? Kas ta otsustas, et kui tahab oma eluga edasi minna, peab ta minust üle saama?
Selles ma ei kahtlegi, et ta mind armastab. Ta isegi rääkis, et meie puhul on asja juures lisaraskus ka see, et rääkimata sellest, et meie vahel on suur kirg ja armastus, oleme ka veel väga head sõbrad. Sõber võiks ju viisakusest anda teada, kuidas tal läheb, või kuidas?
Viimases kirjas kirjutasin talle, et näed, ootan vastust, mida ei tule… Aga ei ole see esimene kord, kui me kuude viisi ei suhtle. Võib-olla aasta pärast otsustad sa minuga uuesti ühendust võtta? Igal juhul sa tead, et ma soovin sulle parimat ja mõtlen sulle tihti.
Nüüd kahetsen oma ütlematajätmisi. Ta küsis mitmeid kordi, et Maris, mis siis saaks, kui me ühes riigis elaksime… või ütles, et meie suhe on võimatu — miks ma ei öelnud, mis ma mõtlesin? Miks ma ei öelnud, et ma kujutlen end Hispaaniasse kolivat?
Ma olin kindel, et kui ta juba lubab tulla tagasi Eestisse ja kutsub mind Hispaaniasse, siis saan seda suhet tasapisi edasi arendada. Miks ma ei julgenud riskida ja öelda välja kõik, mida mõtlesin ja tundsin?
Ma tunnen, et ei ole õige saata talle e-kiri ja öelda, et kuule, kui tahad, kolin sinu juurde… Kui ma oleksin tegelane romantilises filmis, siis ma ostaksin ühe suuna lennukipileti Madridi, võtaksin kaasa hambaharja ja rahakoti ning ühel päeval lihtsalt helistaksin tema ukse taga kella.
Reaalses elus selliseid asju lihtsalt ei juhtu, vähemalt ei ole minus seda julgust.
* * *
Nüüd siis kontrollin oma postkasti harjumuspäraselt. Ega ma otseselt usugi sealt kirja leidvat. Aga nii kaua, kui ma elan, jään ma teda alati armastama.
Ma olen aus: olen viimasel ajal hakanud väljas käima erinevate meestega, leidnud mõnegi neist atraktiivse olevat ja arvatavasti seon end varsti kellegagi. Inimene ei ole ju loodud üksi olema. Mõneti olen ma väga kurb, et seda teen, sest siis jääb mind alati piinama teadmine, et ma tundsin inimest, kellega mu suhe oleks olnud tuhat korda parem. Võib-olla käitub tema samamoodi seal Hispaanias.
Teisest küljest olen väga õnnelik, et selline imeline hingesugulase leidmine ja armastuse jagamine on toimunud minuga. Ma usun, et nii mõnelgi inimesel jääb see elu jooksul kogemata. Nii kaua, kui ma elan, loodan ma teda veel ikkagi kohata ja näha, kas või juhuslikult. Minus säilib siiani õhkõrn lootus, et meie saatused on läbi põimunud ja võib-olla on meile siiski määratud kokku jääda. Võib-olla saan ma oma elu siiski temaga jagada?
Ma tean, et saab armastada mõlemaid oma vanemaid, erinevaid sõpru ja sugulasi. Ma arvasin seniajani, et korraga saab armastada ainult ühte meest. Kui Paolol ja minul on kunagi suhted või abielud, jään teda siiski alati armastama. Ta on mulle õpetanud, et on võimalik saada kõike ühelt suhtelt: sõpruse, armastuse ja kire. Tükike minust on alati tema juures.
