Uskumatud suhtelood: kolm kohutavat kohtingut, mis viisid ometi pika ja õnneliku abieluni
1. Kauboikostüüm ja tatiplärakas
“Mina ja mu abikaasa kohtusime esimest korda, kui mina olin 15 ja tema 19. Ta käis tegelikult hoopis ühe mu sõbrannaga ja sõbranna tahtis väga, et ma kohtuksin tema uue peikaga. Kui ma teda esimest korda nägin, siis ma lihtsalt surin. Esiteks — mida üleüldse teeb üks 19-aastane noormees 15-aastase tüdrukuga? Teine probleem oli see, milline ta välja nägi: tal oli peas kauboikaabu, jalas kauboisaapad, seljas pikkade käistega pluus ja püksid ning pikk must mantel! Oli august! Erakordselt kuum august! Ja kolmas probleem oli veel kõige hullem — ta suitsetas.
Kuid elu läks nii, et mitu aastat hiljem me kohtusime uuesti. Ka meie esimene ametlik kohting ei läinud just kõige paremini — nimelt ma aevastasin taskurätist mööda ja ma ise ei märganudki, et mu pluusi rinnaesisel ilutses mõnda aega suur tatiplärakas.
Nüüd oleme õnnelikult abielus, aga ikka vahel meenutame ja naerame selle üle, millised meie esimesed muljed teineteisest olid…“ — Jenny Sundberg
2. Oot, sa kutsusid mind päriselt välja?
“Kui mu praegune abikaasa mind esimest korda kohtingule kutsus, siis ma lihtsalt ei läinud kohale… Ta oli kaks kuud tagasi mu numbri küsinud, aga polnud helistanud. Lõpuks pidi üks ta sõber teda julgustama, et ta ennast kokku võtaks ja helistaks. Ainult et kaks kuud hiljem tundus see kutse mulle nii lamp, et ma ei võtnud seda isegi tõsiselt. Nii et ta ootas restoranis mind pool tundi, aga keda polnud, olin mina. Hiljem õhtul ta helistas mulle ja uuris, et kas midagi tuli vahele. Asi lõppes sellega, et veel samal nädalal läksime uuesti kohtingule ja kuna ma tundsin end nii süüdi, et ta eelmine kord mind asjata ootama pidi, maksin meie mõlema eest ise!“ — Lora Mays
3. Oksendamine on ju alati naljakas
Juston ja mina läksime oma esimesel kohtingul kinno ooperi Carmen salvestust vaatama. Me olime seal kõige nooremad inimesed — vanuselt järgmised olid vast 30 aastat vanemad kui meie. Ikkagi oli kinos väga tore. Pärast kino ostsime jäätist ja hakkasine seda tema autos sööma. Järsku ta pani jäätise käest ja ütles: “Ma pean sulle midagi üles tunnistama.” See pole just lause, mida tahaks esimesel kohtingul kuulda. Ta ütles, et ei suuda kunagi tüdrukuga kohtingul olles midagi süüa, sest ta on lihtsalt nii närvis, et tal hakkab sees keerama ja ajab oksele. Ta lootis, et jäätisega seda ei juhtu, aga ilmselgelt siiski juhtus. Nii et ta palus mul temaga parklas ringi jalutada, kuni tal iiveldus üle läheb. See oli naljakaim asi, mis ma kunagi kuulnud olin. Terve ülejäänud kohtingu ma narrisin teda sellepärast ja selle tulemusel kutsus tema mind hoopis uuesti välja. Miks siis nii? Nimelt ta ütles, et kõik teised tüdrukud on talle sellises olukorras öelnud, et see pole mingi häbiasi, aga mina naersin ta lihtsalt välja ja just see meeldis talle. Ma ei tea, kas olla enda üle just uhke, aga… igatahes olen õnnelik, et see nii läks, sest nüüd oleme õnnelikult abielus.“ — Bekky Cunningham
