Vabaabielust lahkutakse tühjade kätega: Võta oma tolmulapp ja mine!
Kui naine ja mees on elanud aastaid vabaabielus, esimene on soostereotüüpide kohaselt hoidnud töö kõrvalt korras ka kodu ja kasvatanud lapsi, mees aga panustanud enam karjäärile, ajanud kokku raha ja soetanud enda nimele maja, auto, suvila, siis lahku minnes ei ole seaduse järgi naisel õigust ühelegi neist asjadest. Heal juhul võib ta nõuda rahalist hüvitist oma panuse eest, kuid ka seda panust tuleb hoolikalt tõendada.
Naised peaksid tšekke koguma?
“Olen mehega 15 aastat koos elanud ja meil on kaks last,” kirjutab N1 foorumis. “Oleme koos kodu rajanud, maja üles ehitanud. Mina olen kõvasti tööd rabanud, kuid rahaline pool on kõik mehelt. Ise käin ka tööl, ostan koju süüa, lastele riided selga, aga majaehitamiseks minu palgast ei jätku. Elan lastega majas peamiselt üksi, kuna mees käib Soomes tööl ja on kodus vaid nädalavahetustel. Nüüd hakkame lahku minema. Kuna maja on mehe nimel, siis kas mina pean lihtsalt välja kolima või on mul ka mingeid õigusi?”
Õigusbüroo A. Kuningas ja Partnerid juristi Ants Kuninga sõnul võib sellises olukorras halvemal juhul minna tõesti nii, et mees ütleb naisele: “Võta oma tolmulapp ja kõnni!”, sest perekonnaseadus vabaabielu varasuhteid ei reguleeri ja lahkuminekul saab kumbki selle, mis tema oma.
Ei loe seegi, et tegelikult võib naine kulutada pere olmele, riietele, toidule sama suuri summasid kui on mehe soetatud väärtuslike asjade hind, sest enamasti on naise tehtud igapäevakulutused hiljem väga raskesti tõendatavad.
Õilsaid rüütleid on vähe
Advokaat Helen Hääle sõnul on vabaabielude puhul üsna tavapärane, et ühine kodu soetatakse ühe poole nimele. “Enamasti kehtib vabaabielus elavate inimeste vahel suuline kokkulepe, mille kohaselt üks elukaaslane panustab kodulaenumaksmisele, kodu ehitamisele jne, teise kanda on elamiskulud — toidu ostmine, laste ülalpidamine, riietamine ja eluks vajalike tarbeesemete soetamine,” märgib ta. “Lahkumineku puhul suudab aga viidatud juhtudel oma senise panuse ära tõendada vaid üks osapool — see, kelle nimele on registreeritud vara.”
Umbes pooled lapsed Eestis sünnivad vabaabielust, mis tähendab, et pooled kooselud tänapäeval ei ole abieluna registreeritud. Kuna vabaabielu on niivõrd tavaline nähtus, võib paljudele tulla üllatusena, et perekonnaseadus sellist kooseluvormi ei tunnista.
Kuninga sõnul ei ole abielul ja nn vabaabielul suurt põhimõttelist vahet seniajani, kui otsustatakse lahku minna ja tarvis on hakata vara jagama. “Abielus ei ole sellist asja nagu sinu oma ja minu oma. Kui ei ole sõlmitud abieluvaralepingut, on abielu jooksul soetatud vara mõlema abikaasa ühisomand ja jaguneb lahkuminemisel võrdselt mõlema poole vahel, olenemata sellest, kelle nimele miski on registreeritud või kes on selle eest maksnud,” selgitab Kuningas. “Kooselus poolte ühisvara ei teki ja iga asi on selle oma, kes selle soetas. Naisel ei ole mingisugust võimalust mehe nimele ostetud korterile küüsi taha ajada. Loomulikult ei tähenda see, et mees ei võiks olla õilis rüütel ja seda talle kinkida.”
Vähe sellest, et üks vabaabikaasa võib pärast lahkuminekut jääda puupaljaks — kui on võetud ühine laen, võib minna veelgi hullemini.
“Olen olnud vabaabielus 10 aastat,” kirjutab foorumis N2. “Meil on mehega kaks ühist last. Nüüd tuleb erinevatel põhjustel kahjuks lahku minna. Kooselu alguses ostsime pangalaenuga korteri mehe nimele, mina olin kaastaotleja. Millised on minu õigused korterile?”
Kodu pole, aga laen on
Kuninga sõnul ei ole sellisel puhul N2-l korterile mingit õigust, küll aga on kohustus tasuda laenu, kui mees mingil hetkel seda tasuda ei suuda. Sisuliselt võib juhtuda see, et mees tõstab naise lastega n-ö kuuse alla, aga sunnib naist maksma eluasemelaenu.
“Kui mees ostis korteri endale, siis ostis endale. Kaastaotleja vastutab solidaarselt ja võib juhtuda, et naine maksab laenu, kuigi ise on korterist välja tõstetud,” toob Kuningas äärmusliku näite.
Ükskõik milline on olnud poolte rahaline panus kinnisvara ja muu väärtuslikuma soetamisel, oleks Kuninga sõnul ideaalne variant, et lahkuminejad jõuavad kokkuleppele ning jagavad vara nii, et “hundid söönud ja lambad terved”. Päriselus kipuvad aga poolte huvid olema väga erinevad, ehk nagu mainib Kuningas: “Varajagamise hetkedesse tavaliselt altruismi ei jagu.”
Leidub ka küünilisi mehi, kes ütlevad pärast kümme ja enamgi aastat kestnud kooselu naisele, et sina istusid kodus, olid ilus, nüüd on see möödas ja rahast pühi suu puhtaks. “Olen näinud mehe advokaadi vastust hagile, kus oli kirjas: “Naise ülesanne oli olla ilus”,” räägib Kuningas. Justkui poleks laste kasvatamine ja kodu korras hoidmine ränk töö.
Kui vabaabikaasad lahkuminekul varajagamise osas kokkuleppele ei jõua, võib abisaamiseks pöörduda perelepitaja või juristi poole, ja kui ka nende nõu ei aita, siis kohtusse. Kuigi perekonnaseadus vabaabielu varasuhteid ei reguleeri, ei tähenda see siiski, et pole mingit seaduslikku võimalust seadusega vabaabielu varasuhteid klaarida. “Kõige lähem mõiste seadusest, mis sobib taolist fikseerimata kooselu tähistama, on seltsing võlaõigusseadusest,” märgib Kuningas. Seltsingu mõiste hõlmab reeglina selliseid ühendusi nagu mittetulundusühing ja osaühing, kuid teda võib laiendada ka kahe inimese kooselule. “Seltsing on isikuteühendus, mis on asutatud ühise eesmärgi saavutamiseks,” tõdeb Kuningas. “Tekib küsimus, millal kahel inimesel ühine eesmärk tekib ja kuidas see fikseerida. Kas sellest, kui üks ostab kaheinimesevoodi ja teine padjad-tekid? Üks ühise tegutsemise märk — või tagajärg — on laps, kuid laps ei ole tingimata seltsingu eelduseks. Seltsingu puhul eeldab seadus, et osapoolte panused on võrdsed ning panuseks võib olla raha, töö, aeg, ese jms.”
Kui seltsing laguneb, saab iga seltsinguline oma panuseosa tagasi. Kui panus ei ole materiaalne, on võimalik taotleda selle rahalist hüvitamist. Sel juhul aga tuleb tõendada, et panus on tehtud, ja asjaolu, et naine on kogu oma nooruse kulutanud mehe soki- ja laste mähkmepesule, ei pruugi kohtu jaoks olla piisav argument. “Kuidas kohus panust hindab, sõltub juba kohtunikust, samuti on iga juhtum erinev,” nendib jurist. “Kuid tõenäosus, et naine lahkubki tolmulapiga, on väga suur.”
Kuninga sõnul jõuavad vabaabielu varajagamised kohtusaali küllaltki harva. Enamasti suudetakse omavahel kokkuleppele saada.
Vormista kinnisvara kaasomandisse!
Kuningas rõhutab, et seadusega tagatud õigused tekivad ainult abielu sõlmimisega. “Inimene saab ise otsustada, kas ta tahab olemasolevat regulatsiooni kasutada. Ei ole mõtet iriseda selle üle, et seadus ei reguleeri vabaabielusuhet,” nendib ta. “Targemad inimesed võiksid ühte kolimisel mõelda, mis saab varast, mis saab lastest.”
“Kõige kindlam viis end suhte lagunemise puhuks materiaalselt kindlustada on abielluda. Kuid kui see mingil põhjusel ei sobi, on ka muid viise. Kinnisvara soetamise korral tasuks see vormistada kaasomandisse,” ütleb Kuningas. Kaasomandisse võib vormistada ka varem hangitud kinnisvara. Üks võimalik käik, mis mõlemale poolele võiks sobida, on korteri kirjutamine laste nimele, samuti võib teha teise poole kasuks testamendi või elukindlustuse. “Kindlasti ei tohiks olla sellel osapoolel, kelle materiaalne panus on väiksem, valehäbi küsida, mis juhtub siis, kui ühel hetkel teed lahku lähevad,” mainib jurist.
Allikas: Ajaleht Pealinn
