Vabandamine on mitmetahuline tegevus — ühelt poolt näitab see, et vabandaja teadvustab endale, et on teinud midagi taunimisväärt; teisalt tähendab see, et ta hoolib kannatanust. Kuigi vabandamine on peamiselt ühe osapoole huvide kõrgemale seadmine, näitab see ka vabandaja viisakust ning head kasvatust.

Samuti on vabandamine oluline osa kommunikatsioonist, eriti kriisikommunikatsioonist. Nii oluline, et selle tähelepanuta jätmine võib kogu kriisiplaani ohtu seada. Kriisiolukordades ei piisa siiski lihtsalt suvalisel hetkel öeldud lühikesest fraasist „palun vabandust“, vaid see nõuab pisut rohkem pingutust.

Järgnevad soovitused kehtivad kõikides kriisiolukordades olenemata sellest, kas tegemist on ühe või tuhande kannatajaga; internetiühenduse katkemisega pooleks päevaks või õlireostusega Läänemeres.

Kuidas vabandada?
Kuna vabandamine tähendab enamasti enda eksimuse tunnistamist, on seda inimlikult võttes raske teha ja seepärast asutakse hoopis rünnakule, süüdistatakse teisi või üleüldse eitatakse tekkinud olukorda. Kõige kasulikum on siiski selgesõnaliselt vabandada, mitte vassimisega olukorda keerulisemaks ajada.

Põhjendamine
Kuldne reegel ütleb, et ära selgita, kui seda ei küsita. See kehtib ka kriisiolukorras, kus sageli tundub kõige mõistlikum pikkade ja põhjalike selgitustega süükoormat vähendada. Avalikkuse silmis ajab see olukorra veelgi keerulisemaks ja võib muuta ausa vabanduse hoopis väljavabandamiseks. Kõige otstarbekam on lühidalt selgitada ning jagada uut informatsiooni. Detailsed põhjendused jäägu hiljemaks, kui neid on olnud aega uurida ja kontrollida.

Siirus
Vabandus stiilis „Palume vabandust, kui keegi kannatas“ ei ole usutav ega siiras ning jätab mulje, et vabandaja süüdistab tegelikult kedagi teist. Sedasorti vabandused on tegelikult hullemad kui vabandamata jätmine.

Loe lisaks sekretar.ee-st.