Väga totter põhjus, miks me ajame pidevalt taga valet inimest

 (20)
Väga totter põhjus, miks me ajame pidevalt taga valet inimest
Foto: Barna Kovács/Unsplash

Tead seda tunnet, kui ajad taga kedagi, kes tundub olevat sinust nii ja naa huvitatud? Või seda tunnet, kui oled juba terve tunni mõelnud, kas saata talle see sõnum või mitte, sest on olemas ainult 50-50 tõenäosus, et ta sulle ka vastab? Või seda tunnet, mis sind valdab, kui jälgid pidevalt oma Instagrami kontot, et näha, kas ta ikka vaatab su videosid? Sest tema pärast sa ju üldse neid videosid üles laed.

See kõik pole ju üldse loogiline. Miks me ajame pidevalt taga just neid inimesi, kes ilmselgelt hoolivad meist vähem kui meie neist? Miks me saadame sõnumeid, uuendame oma Instagrami videosid, hoiame kinni lootusest, et miski muutub, kui me teame, et lõpuks oleme ikka meie need, kes haiget saavad?

Lihtne vastus on, et nad lihtsalt meeldivad meile, nad on meie silmis atraktiivsed, me saame nendega läbi, me naudime nende seltskonda, me tahame nendega väljas käia. Aga sügavam vastus on pisut keerulisem ja nõmedam. Ja see on sellepärast, et meile meeldib see tunne, mis tekib, kui inimene, keda me taga ajame meie olemasolu lõpuks ometi tähele paneb. Seda ei juhtu sageli, aga see ju muudabki selle põnevaks.

Üks osa meist muretseb alati, et nad ei vasta meie sõnumitele, mistõttu tekib saame tohutu adrenaliinilaksu, kui nende nimi lõpuks ometi meie telefoniekraanidele kuvatakse. Sama juhtub siis, kui nad meile komplimendi teevad, kutsuvad meid hängima või meie pildile “meeldib” vajutavad.

Seotud lood:

Me oleme tohutult elevil, kuigi nemad ei tee just midagi eriti suurt. Aga me oleme elevil, et nad meid vähemalt korrakski märkasid. Me jookseme siis kohe oma sõprade juurde ja teatame neile ka kõige väiksemast uudisest, olles rõõmsad, kui nad on saatnud meile südamesilmadega emotikoni või jätkanud vestlust ka peale kolmandat sõnumit.

Ja kõige haigem on see, et kui meie sõnumitele vastab keegi, keda me usaldame ja kellele loota saame, keegi, kes on meie jaoks alati olemas, ei pööra me sellele peaaegu üldse tähelepanu. Me ei ole väga elevil ega hüppa üles-alla. Me eeldasimegi, et nad vastavad, mistõttu me hindame seda vähem. Me hindame neid vähem.

On täiesti hirmuäratav mõelda, kui loomulikuna me enda lähedasi inimesi võtame. Me ei pea nende tähelepanu nimel vaeva nägema, me ei pea võitlema, et nad meid märkaksid, mistõttu anname neile endast vähem. Ja samal ajal teame, et inimesed, keda me taga ajame, kõnnivad minema kohe, kui me neile piisavalt tähelepanu ei pööra, mistõttu anname me neile endast kõik.

Ilma seda mõistmata kohtleme toksilisi inimesi, keda me taga ajame, paremini kui neid, kes meiega hästi käituvad. Inimestega, kes väärivad meie armastust kõige rohkem.

Ja sügaval sisimas me teame väga hästi, et me ei tohiks ajada taga inimesi, kes meiega halvasti käituvad ja peaksime hindama rohkem neid inimesi, kes meiega hästi käituvad.

Allikas: Thought Catalog