Vaikuse keel

 (23)
Vaikuse keel

Mõne inimesega on lihtsam vait olla kui teisega. Tunned küll, et räägid sõnu, aga asjal pole mõtet, sest tegelikult täidad sa mingit tühja auku, et vaikuse pärast mitte piinlikkust ja ebamugavust tunda. Teise inimesega võid jälle tükk aega üldse mitte rääkida ja vaikus räägib teie eest, seda on kogu ruum täis ja see on mõnus ja turvaline.

Mõttetu loba ja small talk

Harrastad small talk’i – tead täpselt, millise koha peal olla vaimukas, kus visata nalja või kus öelda “oh, küll sa näed täna võluv välja”. Aga mis siis kui täna näen võluv välja – kas eile ei näinud? Mõttetu loba, soolapuhumine. Kui me poleks seltskonnaüritusel, kas meil siis üldse jaguks jututeemasid? Kas siis oleks nagu laulus – tassike teed ja siis saabus vaikus? Kas te ei vihka seda, et peab ajama suust mõttetut juttu lihtsalt sellepärast, et oleks mugav olla? Sest vaikus on ju nii ebamugav. Ent vaikus võib olla täiuslikum kui kõne ise. Kas see small talk, kerge seltskonnavestlus on vajalik? Teatud kontekstis kindlasti.

Ent juba antiikajal õpetas Pythagoras oma koolis vaikimist. Esimesel neljal õppeaastal oli sellele asetatud lausa põhirõhk. Õpiti kuulama vaikust, kuulama teisi inimesi; koguma endasse nõnda vaikides teadmist, et rääkima hakata siis, kui juba tõesti ka midagi öelda on.

Näiteks on ka Hegel leidnud, et koolides ja ülikoolides on nõue õppetöös pidevalt diskuteerida, arutleda ja kritiseerida, püüe ergutada iga hinna eest oma seisukohti ütlema, tihtipeale üle pakutud. Selle kaudu harjutatavat inimestesse sisse vaid pealiskaudne sotsiaalne löögivalmidus, takistades samas seeläbi aga mõtte pöördumist iseendasse, oma sisemaailma.

Lobisejad, kes ei suuda vait olla

Mis on meie ajastu häda – meist on saanud umbisikuline massiinimene, kes kunagi pole tegelikult tema ise ja keda võib iga hetk kestahes teisega asendada. Keskpärane ja stereotüüpne inimene, kes imeb endasse kõik läbi kommunikatsioonide ja massiinfovahendite ning keda täidab pidevalt vajadus kõneleda, üha lobiseda ja lobiseda. Nietzsche on öelnud, et inimestega on raske elada, sest et vaikida on nii raske... eriti neil, kes palju lobisevad...

Siis muudkui lobisedki ja tüütad teisi. Ei, ise sa sellest muidugi aru ei saa. Sest see on ju nii põnev, et naabri kassil sündisid pojad. Ja et turul olid nii odavad ploomid. Või et mõtle, kui vastik on mu ülemus, muudkui latrab ja käib pinda. Tüüpiline lobapidamatuse sündroom – mõistus on puhkusel, aga suu teeb ületunde. Ja kui tore on ühte ja sama asja ikka mitu korda otsast lõpuni rääkida, ikka ühes ja samas seltskonnas muidugi. Ei oskagi vait olla – rääkida on ju tore hoolimata sellest, kas keegi kuulab või mitte.

Vaikuse variatsioonid

Vaikus võib olla rusuv – seltskonnas on võõrad ja pooltuttavad inimesed, olude sunnil peab juttu tegema. Ilmast, poliitikast, päevakajalistest teemadest. Kui muud pole rääkida, siis räägime tööst, mis siis et me niikuinii oleme töökaaslased ja oleme koos ühes asutuses 8 tundi päevas koos. Tobe ju vait ka olla. Või on vaikus kergendav - kui keegi on laterdanud päev otsa ja siis jääb järsku vait või läheb koju, - või kuhu iganes, peaasi, et eemale. Tunned kergendust ja suure koorma langemist.

Või tunned ennast oma vaikuses ja rahulolus nii-nii mõnusalt. Istud kuskil ilusa kalju otsas, vaatad õhtust loodust, püüada tabada maailma kulgemist ja mõtled, kui tore on tegelikult ilmas elada. Vaikus võib pilduda ka sädemeid – pooleli on mõni intrigeeriv teema ja keegi astub uksest sisse ja segab teid. Aga tegelikult te ei lasegi ennast segada, vaid olete hoopis teisel lainel ja jätkate oma teemat “sissetungija” lahkudes.

Teinekord võib vaikus olla aga väga lihtne - olete tükk aega igasugustel teemadel rääkinud, siis joote veel oma viimast kohvi, ohkate ja tõusete korraga püsti, et lahkuda. Üks vaikus, ühed mõtted. Lähete mööda hämarat lumist tänavat ja see vaikus on nii kerge ja lihtne, nagu tahaks igavesti vait olla ja mitte piuksugi teha. Kurblik-magus vaikus on aga selline vaikus, kus tahaks midagi öelda, aga jätad ütlemata. Sest vaikus räägib sõnadest paremini ja sisaldab palju rohkem emotsioone ning värvinguid, kui mis tahes sõnadevool. Pole musta ega valget, on palju pooltoone. Sest kardad, et kui ütled sõnad välja, see puruneb tuhandeks killuks ja kaotab oma ilu ja mõtte.

Su südamepuuris on vaikus
ja tuhandeaastane lind
ta oskab aga ei räägi
sest ta armastab sind -

Juhan Viiding

Loe veel

Ütlemata jäänud sõnad, mida tahaks tegelikult väga öelda

Ajab ju jubedalt närvi, kui tahaks kedagi pikalt saata, aga ei saa, sest nii pole ilus. Nii pole sünnis ja siis me oleme vait ja kogume endasse pahameelt, solvumist ja ängistust. Aga teinekord on sellest kasu ka. Oled vihasena vait ja kõik saavad aru, kui palju on sinus tigedust.

Näiteks – sulle on antud mingi lubadus, juba mitu kuud tagasi. Nüüd küsid – kuidas on? Ja siis - viimasel hetkel hüpatakse alt ära. Siis oled vait, ei ütle midagi ja kõnnid minema. Poole tunni pärast tullakse ja määritakse mett moka peale. Kui sa oleks karjunud, siis oleks sama mõõdupuuga vastu saanud. Nüüd said lahendi. Väga mõjus. Sest selle asemel, et kedagi saata natuke kaugemale taevatähti vaatama, sa olid vait ja see vaikus tegi oma töö.

Järelikult on vaikuse kaudu meile antud ka võimalus väljendada midagi väga olulist – meie emotsioone.

Ütlemata jäänud sõnad, mida ei tahagi öelda

Need on sõnad, mis mõtetes on tegelikult sajal erineval moel nii-nii palju kordi ära öeldud, aga reaalselt kajavate sõnade asemel on hoopis vaikimine. Ja koos sellega teadmine, et võibolla need ütlemata sõnad ja mõtted teevadki inimsuhted nii hapraks – neist oleks justkui niipalju loota, samas on aga kõigel justkui mure ja kurbuse pitser, sest see, mis on olnud, ei tulegi kunagi tagasi. Mõtled küll, et mis oleks, kui teed ristuks, kui hommikul ärkaks koos, kui vaataks päikesetõusu ja mõtleks, et kõik on uus ja algab taas. Ei ole. See on justkui pinnavirvendus, mis hetkeks viirastub ja jälle kaob.

Sa leiad oma elus alati ilusaid asju ja väärtuslikke hetki. Vaimustud asjadest, mis seni olid iseenesestmõistetavad. Mõtled kui tubli ja edukas on see inimene, kelle sa oled oma kõrvale valinud ja kui hästi te sobite. Aga kuskil kõige salajasemas südamesopis, nii et isegi ei julge seda õieti endale tunnistada, on ikkagi veel kellegi jaoks koht, ja jääbki igaveseks reserveerituks.

Mitte et sul oleks nii suur süda, et sa tahakski seal mitut inimest hoida. Ei taha, lihtsalt ühele konkreetsele inimesele on seal alati ruumi. Ta on nii särav, nii lihtne, armas ja oma. Nagu oleks teda sada aastat tundnud, nagu oleks temaga tulest ja veest läbi läinud, ometi on teie teed lahku läinud, teie saatused jooksevad mööda erinevat rööpapaari.

Ometi me saaks seda muuta, miks me seda siis ei tee? Sest võibolla need välja ütlemata jäänud sõnad on üldse kõige parem, mis meil on. Magusvalusad mälestused, roosad unistused. Võibolla kardame, et välja öeldes lähevad need sõnad katki nagu kristall. Sest nad on nii haprad ja õrnad, ja neis on palju rohkem tähendust, kui nad on meie sees ja elavad meis läbi meie pikude, läbi õrna käepigistuse, läbi ootava-otsiva sädeluse silmades.

Miks me siis vait oleme? Sest vaikus räägib meie eest. See ütleb teinekord rohkem, kui mistahes hulk sõnu.
Vaikuses on nii palju vastuseid.