Mina vajan aeg-ajalt rahu ja vaikust, tahan olla omaette, ilma et keegi mind segaks või minuga rääkida tahaks. Naudin õhtuid, mil abikaasa on trennis ega nõua mu tähelepanu. Enne abiellumist käisin paar korda aastas reisimas kas sõbrannadega või täiesti üksinda, et rutiinist ja rutiinsetest inimestest eemale saada. Mõnikord loobusin ka sünnipäevapidudest või muudest kogunemistest, et natuke omaette olla.

Kahjuks aga pidin abikaasa minu ellu saabumisega sellest naudingust loobuma. Tal on väga suur lähedusvajadus (võib-olla ka kontrollivajadus) ja ta keeldub minust lahkumast. Väitis juba suhte algul ja väidab siiani, et ilma minuta on tal väga raske hakkama saada. Siis ta ei maga, ei söö korralikult ning muretseb, kas minuga on ikka kõik korras. Mind üksinda reisima ta ei luba. Suhte algul ma väga ei kippunudki, siis oli suur armastus peal ning tema klammerdumine tundus ilmatuma nunnu, aga praegu ta tõesti lämmatab mind.

Olen proovinud puhkusest juttu teha, aga ta ütleb kohe, et tuleb kaasa. Ka mu ema juurde ja sõbranna sünnipäevale tuleb ta kaasa. Paar korda olen öelnud, et seekord on ainult naiste pidu ning lohutanud, et ma olen ju kõik järgnevad õhtud sinuga koos, aga siis vaatab ta mulle oma suurte ja kurbade silmadega nii õnnetult otsa... Talle meeldib minuga koos olla ja ma ei saa ju tegelikult talle seda pahaks panna.

Ma armastan teda südamest ning olen väga rõõmus, et ta mind nii väga hindab, kuid ma vajan puhkust! Ei oska talle seda kuidagi öelda, sest tean, et see teeks talle haiget ja ta solvuks hingepõhjani. Tema ei tunne vajadust minust eemale saada või minust paar päeva lahus olla ning ta ei mõista, miks minul selline tunne on. Tema loeb sellest välja, et mina ei armasta teda enam ja et ma olen temast tüdinud. 

Mida teha? Tunnen, et lähen vaikselt hulluks juba.