Vana arm ei roosteta... aga kas tasub sellest kinni hoida?

Tutvusin oma elu tõelise esimese armastusega kui olin 15aastane. Tundsin. et selle inimese nimel olin juba siis kõigeks valmis. Ükskõik, kellele ta meeldis või ei meeldinud, mind see ei huvitanud, peaasi, et see inimene oleks minu.

Kahjuks olin sellel ajal nii noor ja pidin kolima vanematega mujale. Algul me ei suhelnud pärast seda kuskil pool aastat, ta leidis endale uued tüdrukud ja mina ei suutnud mõista, kuidas ta seda teeb, sest mina tundsin, et pole ühtegi teist inimest, kes mulle nii väga meeldiks.

Aastate möödudes suhtlesime ikka edasi, korra kuu või poole aasta jooksul me ikka kirjutasime või helistasime, selleks, et teada saada, kas teisega on kõik hästi. Minagi liikusin eluga edasi leidsin ühe tüübi ja siis teise… kuid seda tunnet, et tema nimel ma oleks kõigeks valmis, ei tekkinud. Praegu olen 23aastane ja läksin just oma eelmisest mehest lahku.

Nüüd pärast neid pikki aastaid oleme jälle kohtuma hakanud, ta tundub mulle ikka nii “oma“ — nagu me poleks vahepeal lahus olnudki ja ausalt öeldes plaanime vaikselt koos tulevikku. Ja ma nüüd mõtlengi seda, et kas ma lähen lihtsalt vana ja turvalist teed pidi — ja võib-olla kartuses, et ma ei leiagi kedagi? Või on need tunded sama päris kui kaheksa aastat tagasi? Kas kellelgi teist ei ole olnud sellist kogemust?