“Neli kuud tagasi saime mehega lapsevanemateks. Olime üliõnnelikud! Mõtlesime, et elame täpselt nö õpiku järgi, et laps ikka öösiti oma voodis. Kuid kuna ma annan talle rinda, sain üpris kähku aru, et ei jõua öösiti muudkui üles tõusta, seega kolis laps meie voodisse.

Ja see kõik on olnud täielik õudusunenägu! Kui ma ennegi mahtusin vaevu ära, sest mu mees on kohutav laiutaja ja magades lausa meritäht, siis nüüd pean ma olema ebaloomulikus asendis, kus mehe kehaosad on põhimõtteliselt mu peal, beebi vajab oma ruumi… ja mina olen lihtsalt magamata. Ma ei suuda enam!

Olen mehele püüdnud sellest rääkida, ta kehitab õlgu ja ütleb, et ei saa ju kontrollida, mida ta magades teeb.

Mina jällegi ei suuda mitmeid kordi öösel voodist välja ronida, et last imetada. Aga selline olukord ei saa jätkuda. Ma ei saa üldse magada. Nii väga tahaks mehele välja pakkuda, et ta magaks diivanil senikaua, kuni meie beebi saab piisavalt suureks, et ma ei peaks enam öösiti talle rinda andma, aga kardan ta reaktsiooni.

Niigi on ta peale sünnitust teinud vihjeid, et me ei ole enam üldse lähedased ja kogu mu aeg läheb beebile…

Andke palun nõu — kas keegi naistest on peale sünnitust kupatanud oma mehe diivanile magama ja kuidas seda küll diskreetselt teha?”