Isiklik elu seestpoolt vaadates

Psühholoogid kuulevad sageli oma vastuvõttudel selliseid asju, millest inimesed ei räägi ka mitte oma kõige lähedasematele. Välispidiselt oleks perekonnas otsekui kõik väga hästi, seestpoolt vaadates aga tõusevad ihukarvad püsti.

Seejuures on praktiliselt kõikide perede probleemid sarnased. Konfliktid ja põhjused on tüüpilised.

Probleeme lähemalt uurides võib neist välja tuua viis kõige valulikumat:

1. Paigalseis suhetes (ühel või mõlemal partneril on hakanud igav).
2. Petmine. See on žanri klassika, igavene teema.
3. Usalduse kaotamine.
4. Konkurents perekonnas — võitlus liidripositsiooni eest.
5. Laste kasvatamine.

Iga probleemiga tuleb tegeleda nii isiklikult, kui ka spetsialistide abiga. Universaalseid retsepte ei ole olemas. Ent paljugi võib muuta, kui läheneda probleemile teistsuguse vaatenurga alt.

Ära takerdu lapsepõlve traumadesse

Tänapäeval on moes rääkida, et meie probleemide põhjused peituvad enamasti lapsepõlves. Ilmselt on see siiski liialdus.

Uuringud on tõestanud, et inimene võib üles kasvada joodikust isa ja hoolimatu emaga keerulises peres, ent täiskasvanuks saades ei korda ta oma vanemate saatust. Ta muudab lapsepõlves saadud trauma edulooks.

Seega pole sugugi hädavajalik sündida eeskujulikku perekonda. Ent psühholoogid armastavad pahatihti absolutiseerida lapsepõlves saadud traumasid ning seletada nendega kõiki inimese probleeme. Sealjuures ei pööra nad tähelepanu sellele, et olemas terve hulk näiteid, mis ei sobi kokku nende kontseptiooniga. Psühholoog urgitseb haavas, klient hakkab sellesse uskuma ning trauma süveneb. Seejärel asutakse aga sellesama traumaga tööle. Töötatakse kaua, vahel aastaid. Niiviisi seotakse klient enese külge.

On olemas üle 50seid naisi, kes on ikka veel kinni oma lapsepõlves saadud traumades. Nad teevad seda alateadlikult, sest neile on see nii kasulik. Trauma on universaalne indulgents. Tegelikult on see aga mäng. Kui inimene jääb mängima, siis hakkab ta oma elu selle mängu ümber ehitama. Ta tormab seal ringi kui munas kana. Kui aga küsida, mis siis selles traumas nii väga on, solvub ta hirmsasti.

Targem oleks see energia vajalikku voolu suunata. Kui see õnnestub, selgub kohe, et haav on kergesti ravitav. Kui üritada unustada, et see oli olemas, muutub elu hulga rahulikumaks.

Loomulikult on kõik täiesti individuaalne. Leidub inimesi, kellel on tõepoolest sügavad haavad. Igaühele on vajalik individuaalne lähenemine.

Naera enda üle esimesena

Sageli tekivad probleemid sellest, et me suhtume endisse liiga tõsiselt. Ei tasu arendada endas isikliku tähtsuse tunnet. Kasuta abilistena irooniat ja eneseirooniat.
On kasulik teada, mida räägivad need, kes sinusse just hästi ei suhtu. Peab ju ometi kuulama ka kriitikat, mitte ainult komplimente. Kriitilised, sind mitte eriti armastavad inimesed, on reeglina palju objektiivsemad. Nad sarnanevad karikaturistile, kes näitab sulle sinu ebameeldivaid külgi, selliseid, milliseid sa tegelikult näha ei taha. On hea teada, mida sinust räägitakse, sest nendes juttudes on alati kübeke tõtt. See on hea ettekääne alustada tööd enda kallal. Kui ignoreerida teiste arvamusi, siis kinnitad niiviisi õelate õigust. Mängi nad üle ja naera esimesena enda üle. Suhtu kriitilisemalt ning iroonilisemalt endasse, nii hakkad arenema.

Ära allu manipuleerimisele

Manipuleerimine on see, kui teine inimene tahab sinult mitte seda, mida sina tahad, vaid seda, mida tema tahab. Et sellest aru saada, kuula ennast. Igasugune manipuleerimine tekitab ebamugavustunde — sa ei taha seda, sul pole seda vaja, ent keelduda on ebamugav. Nüüd võid valida kahe variandi vahel: kas annad alla või hakkad vastu — kasvõi suhete lõpetamiseni välja. Et vastu seista, tuleb täpselt aru saada, mida sa ise tahad. Inimestega manipuleerivad tavaliselt need, kes ei saa hästi aru, mida nad tahavad.

Kui sa tunned, et ei soovi võõra mõjutustele alluda, pole vaja talle mitte midagi selgitada. Lihtsalt — ei taha ja kõik, mul on selleks õigus. Otse loomulikult leidub keegi, kellele sinu positsioon ei meeldi. Sel juhul otsusta, mis on sinu jaoks tähtsam, kas teise inimese või sinu heaolu. Isegi siis, kui jutt käib ülemusest, kellest sõltub sinu palk ja töökoht, leidub alati mingi võimalus kokku leppida.

Mis puudutab perekonda, siis siin on teisiti. Perekond põhinebki kompromissidel. Ilma selleta ei ole võimalik. Kõigepealt peaksid hoolega järele mõtlema, kas oled valmis selle inimesega koos elama ja talle vastu tulema? Mida oled valmis ohverdama? Kui mõistad, et sul on temaga hea, siis on kõik korras. Sulle meeldib koos temaga kompromisse otsida, isegi kui mõtled teisiti. Sama käib ka lähedaste, sõprade ja kolleegide kohta, kellega lähed teadlikult kompromissile. Ja see on täiesti normaalne.

Ära kiirusta kohe teist süüdistama

Üks kõige valulikum probleem suhetes on petmine. Kas seda saab andestada?

Sageli on nii, et perekonnas on midagi juhtunud, inimene on ausalt kahetsenud, teine aga ei suuda ikkagi andeks anda ning meenutab juhtunut pidevalt. Siin on ainult üks õige lahendus: kui teine on kahetsenud ja sina oled andestanud, siis ära enam meenuta — teema on lõpetatud.
Muidugi on hea mõelda, et oled kannatada saanud pool. Ometi tuleks aru saada, et põhjus ei peitu üksnes ühes inimeses. Selliseks käitumiseks olid partneril ilmselt motiivid. Ja kõige erinevamad, Juhtub, et pole nagu millegi üle kurta, ometi on probleemid seesmiselt olemas. Vahel selguvad täiesti ebatavalised tõsiasjad, mille peale ei oska tullagi.

Vabaduse kategooria on globaalne. Inimene peaks mõistma, et tal on olemas valikuvabadus. Kui ta tunneb, et teda piiratakse tahtlikult või tahtmatult, tõstab ta mässu. Seetõttu on kõige tobedam asi armukadedus. On asju, mida saab vaid inimene ise endas piirata. Vahel on justkui kõik uksed petmisele valla, tema aga ei taha. Lihtsalt ei taha.

Loomulikult on igal juhtumil omad põhjused. Igal juhul ei tohi süüdistada teist ega pidada ennast ohvriks.

Otsi põhjust eneses

Kui perekonnas on midagi viltu, siis tuleb alustuseks üritada iseendas midagi muuta. Tahad või ei, ent muutuma peab. Kui mees läks ära, ei tähenda see, et keegi võttis kätte ja viis ta minema. See on vaid märk sellest, et peres on midagi valesti. Arvata võib, et oli terve rida põhjusi antud olukorra tekkimiseks. Lihtsam on aga kogu süü teise kaela veeretada.

Ei ole ju võimalik ära viia täiskasvanud meest, otsekui oleks too väikene laps. See tähendab, et perekonnas ei austata meest, teda kontrollitakse pidevalt ning ei mõisteta, mis temaga tegelikult toimub.

Siin on alati olemas kaks varianti käitumiseks. Kas süüdistada teda (mis on loomulikult palju lihtsam), solvuda ning üritada manipuleerida. Või katsuda aru saada, miks ta just nii käitus (see on aga palju raskem).