Läinud sügisel avas uksed Pihlakodu hooldekodu. Egon oli maja esimene elanik. Lustakas ja seltskondlik mees on pärit meie suvepealinnast Pärnust. Aastakümneid tagasi kolis mees Tallinnasse ja armastus muusika vastu viis ta tööle Eesti Filharmoonia Kammerkoori.

Tallinnasse tuli Egon koos oma armsamaga, kellega kasvatati koos üles tubli tütar. Neli aastat tagasi lahkus Egoni armastatu ja sellest ajast peale on mehe tervis läinud kehvemaks, kuni ootamatu pöördeni mullu oktoobris, kui Pihlakodu hooldekodusse tuli elama 76-aastane särasilmne Helgi.

"Ma tulin siia veel, siis üks hooldaja keda ma tundsin, ütles niimoodi, et vaata, see on vaba mees, löö pilk peale. Ma ütlesin, et mine hullu, mina ei taha ühtegi meest."

Nii Helgile kui Egonile meeldib väga muusika ja see hobi viis neid mõlemaid hooldekodus toimuvasse lauluringi. Pärast lauluringi võis neid näha koos raamatukogus või õues jalutamas.

"Kuidas see asi arenes, see läks nii libedasti, et ei oskagi praegu rääkida. See oli väga tore. Edasi läks niimoodi, et saime ühte tuppa, ja siis oli veel lõbusam!" ütleb Egon.

Ühel päeval helistas Egon oma tütrele ja rääkis, et tema sooviks nüüd ühe naisterahvaga kokku kolida. Pärast mõningaid läbirääkimisi saidki Egon ja Helgi päris oma toa.

"Õnn on ikka oma teha!" ütleb Helgi tabavalt ja naeratab.

Kui veel poolteist aastat tagasi oli Helgi tervis kehv ja ta püsis vaevu jalul, siis armastus on teinud imesid. Helgi võib rulaatori abiga sisehoovis ringi jalutada, Egon vankumatult tema kõrval.

Egon ja Helgi on ehe näide sellest, et armastuse jaoks ei ole kunagi liiga hilja. Nagu Helgi ütleb, siis tuleb oma süda lihtsalt avada.