Kui ta teismeikka jõudis, siis otsustasin, et parem tulgu oma sõpradega meie koju ja tehku seal mida soovib, kui et jookseb mööda kaubanduskeskusi tundmatute noorsandidega ringi. Arvan, et selline suhtumine tasus väga ära, sest ei mäleta tütre puberteedieast ei suuri tülisid ega muid ületamatuid probleeme. Ka mu sõbrannad, kes tegid enda laste tegemistel silma peal hoidmiseks rate ja orkuti salakontosid tegema või neil lausa kainestusmajas järel käima, kinnitasid sama — mul on oma lapsega lihtne.

Lõpuni imeline meie suhe muidugi ei ole. Vähemalt mitte selline, nagu moodsates telesarjades näidatakse. Räägime omavahel küll tihti, kuid intiimteemasid puudutame harva. Seksist ei ole me näiteks kunagi rääkinud. Loomulikult muretsesin, et ta liialt noorelt rasedaks ei jääks. Eriti siis, kui ta keskkoolis endale vanema noormehe leidis. Tahtsin nii mitmelgi korral küsida, et kas ta ikka kasutab kaitsevahendeid, ent kuna poisil oli oma korter, siis ööseks nad meile kunagi ei jäänud. Ka tütar oli tema juures harva. Eeldasin, et ta lihtsat ootab veel ja lootsin, et kui midagi vajab, tuleb siiski mu käest küsima. Seda hetke ei tulnudki, sest mõni aeg hiljem oli ta kogemata kööki unustanud oma rasestumisvastased vahendid. Loomulikult ei olnud see lõpuni tore leid, ent samas ohkasin kergendatult. Kahte last ma enda palgast üleval pidada ei jaksaks.

Kui tütar ülikooli läks, siis läksid nad noormehega lahku ja õige pea tutvustas ta mulle oma uut kavaleri. Too on tõesti sümpaatne! Meil on paljust rääkida ja noormehe seltskond teeb meie pere pigem elavamaks kui segab olemist. Aga korralduslikus mõttes on selle poisiga asjad täiesti teisiti. Kuna ta elab teises linnas, jäi ööseks meile. Et tüdruku toas on väike voodi, kuhu nad kahekesi ei mahu, otsustasime, et nemad kahekesi ööbivad minu magamistoas ning ise kolisin hoopis elutuppa diivanile.

See kõik algas esimesel ööl. Ärkasin veidrate häälte peale, mis mu magamistoast kostusid. Kuna olin harjunud üksi magama, siis arvasin esialgu, et korteris on vargad. Võpatasin üles ja haarasin hommikumantli järele, mida ma harjumuspärasest kohast ei leidnud. Siis sain aru, et magan elutoas ja kohe tuli meelde, et et tütar jäi ju ööseks. Miks ta nii häälitseb? Ehmusin! Ehk on haigeks jäänud ja ei saa und. Kargasin üles, et tee tulele panna ja rohtu otsima minna. Alles poolel teel kööki tardusin paigale, sest siis sain aru, mis hääled need on — seksivad!

Kuna ma pärast tütre isa lahkumist ei olnud korterisse mehi toonud ja ka tütar ei olnud enda noormehi ööbima jätnud, siis ei teadnudki, kui läbikostvad meie seinad on. Pool ööd üritasin magama jääda, padjad kõrvadel. See oli kohutav! Üks asi on üleüldse taolist häälitsemist kuulda, ent teine asi on leppida sellega, et tegu on su oma lapsega.

Kui nad järgmisel päeval lahkusid, üritasin juhtunut unustada. Järgmisel korral magasin tütre toas, ent sealt kostus kõik isegi hullemini läbi!

Nüüd olen juba mõned kuud laveerinud, kui nad on teatanud, et tahavad külla tulla. Kuni tütar helistas ükspäev ja ütles, et soovib aastavahetuse pidada koos vanade sõpradega ja ööbivad meil. Ma ei saa ju neid tänavale saata!

Mida küll teha? Oma tütrega ma seda teemat üles võtta ei julge, sest see oleks mulle tõeline katsumus. Tean, et see tekitaks kindlasti piinlikkust meis mõlemas. Ei ole me ju nii intiimsetel teemadel harjunud vestlema. Pelgan, et see rikuks meie suhted alatiseks. Samas tean, et meie suhe on nagunii kummaline, sest teatud mõttes ma neid ju ignoreerin. Ent aastaid ma niiviisi nendega koos ööbida ka enam ei taha. Mida küll teha? Kas ainus võimalus on tõesti teistsuguse planeeringuga korter muretseda?