PÕNEV TEST | Vali värv ja meie ütleme sulle, milline on sinu arust tõeline naine
Vali värv
Allpool on toodud väited, mis on koondatud värvi järgi nelja rühma. Vali see grupp, mis sinu veendumustega kõige enam kokku sobib.
Roheline
- Minu jaoks on võrgutamine mäng.
- Ma eelistan kasutada oma veetlust, mitte oma autoriteeti.
- Tahaksin, et mind armastatakse just sellisena, nagu ma olen.
- Muudan mängeldes vastavalt olukorrale oma imidžit.
- Naised kalduvad kergemini manipuleerima kui mehed.
- Oleksin õnnetu, kui ma poleks enam ihaldatud või siis oleksin vähem ihaldatud.
- Tunnen sageli, et teised naised on minu peale kadedad.
- Südamepõhjas tunnen alati hirmu, et mind võidakse maha jätta.
- On teatavad käitumismaneerid (agressiivsus, jämedad naljad), mis naisele absoluutselt ei sobi.
- Meestele peab looma arusaama, et nimelt nemad võtavad otsuseid vastu.
Kollane
- Minu jaoks on põnev otsida vastuseid küsimustele: „Kes on naine?“ ja“ Kes on mees?“
- Olen naine ning tunnen end hästi. Samas võiksin täitsa vabalt ka mees olla.
- Ma ei kasuta iialgi selliseid väljendeid, nagu: „Kõik naised“ ja „Kõik mehed“.
- Tänapäeval, kui erinevused sugude vahel on leebunud, on elu muutunud meeldivamaks.
- Väga naiselikud naised ja väga mehelikud mehed jätavad mind ükskõikseks.
- Lapsepõlves kasvatati mind kui „tõelist tütarlast“.
- Mõisted yin ja yang on minu jaoks palju kõnekamad kui naiselikkuse ja mehelikkuse mõisted.
- Tunnen end eelkõige inimesena, alles seejärel naisena.
- Minu jaoks on lihtsam, kui võin öelda „mina“, mitte „meie“.
- Olen oma elus üle elanud juba mitmeid „naiselikkuse perioode“.
Sinine
- Ma ei häbene endast valjul häälel teada anda.
- Naised sõltuvad liiga palju mehelikest arusaamadest.
- Armastuses ei taha ma teha järeleandmisi.
- Lapsepõlves olin tõeline marakratt.
- Sõda sugude vahel pole veel lõppenud.
- Ma oskan panna mehi mind austama.
- Mulle ei meeldi seksuaalset laadi tähelepanuavaldused.
- Mul võttis hulk aega, et oma kehaga rahule jääda.
- Naised on hapramad ja samas ka tugevamad kui mehed.
- Vahel suhtlen meestega lähtudes jõu seisukohalt.
Punane
- Minu jaoks on naiselikkus alati assotsieerunud haavatavusega.
- Lähen täiesti endast välja, kui tekivad konfliktid ja pingelised olukorrad.
- Mul on lihtne ära arvata teiste inimeste probleeme ja vajadusi.
- Mulle ei meeldi, kui häält tõstetakse.
- Ma imetlen autoriteetseid naisi.
- Väldin liiga seksuaalset imidžit.
- Arvan, et oleks lihtsam olla mees.
- Et elus edasi liikuda, vajan teiste toetust ning kinnitust, et olen õigeid valikuid teinud.
- Tunda end armastatuna, tähendab tunda end kaitstuna.
- Kardan agressiooni ilminguid enda suhtes.
Roheline
Naiselikkus = võrgutamine
Kire ja armastuse esile kutsumine mehes on oluline osa naise eluteest.
Tütarlaps vajab oma identiteedi kujundamiseks esemeid, mis katavad ta keha. Emad teavad, et aitamaks tütrel üles ehitada naisekuju, tuleb teda ehtida ning temaga rääkida. Ema pilk ja sõnad, mis kinnitavad tütarlapsele, et tal on naiselik keha, võimaldavad astuda esimesi samme naiselikkuse suunas. Ka isa pilgul on tugev mõju. Tütar saab teada, et naine peab püüdma mehele meeldida selleks, et too temasse armuks.
Hiljem aga, et omakorda lugeda mehe silmist kirge ning vastu võtta tema armastuse avaldusi, asub tütarlaps mängima võrgutamise mängu.
Kui aga sellel mängul pole eesmärki mehega suhteid luua, vaid lihtsalt mehi üksteise järel vallutada, siis tähendab see kummalisel moel, et naine pole oma naiselikkuses veendunud. Hingepõhjas tahab ta enam kui keegi teine tekitada meestes iha, et saavutada oma suurim unistus — olla ainus.
Nõuanne. Tuleks kontrollida, kas see võrgutamise mäng käib püsisuhte raamides partneriga või on suunatud kõikide meeste pilkude püüdmisele. Viimane võrgutamise viis tekitab lõpuks stressi ja alandab küpses eas elu kvaliteeti. Kuidas on võimalik vananemist ette kujutada, kui me mõõdame oma „väärtust“ vaid muljega, mille tekitame teistes inimestes ning oma võimega neid ligi meelitada?
Kollane
Naiselikkus = küsimused
Me mõtleme alati identiteedist ning küsime aina: milline see naine siis on?
Igal naisel on raskusi enesemääramisega. Eriliselt keeruline on see kaasaegses ühiskonnas, kus on suur hulk võimalusi, ent samas ka palju nõudmisi. Kaasaegset naist ümbritsevad igast küljest küsimused. (Kas piirduda ühe lapsega? Kas kasvatada last üksinda? Kas jätta üldse laps muretsemata?) Seejuures naine töötab ning talle makstakse sageli vähem kui meestele. Vahel ta tunneb end pigem ilma soota inimesena kui naisena. Tohutu hulk naisi, keda vaevavad taolised küsimused, balansseerib tegelikult emaduse, töö, armastuse, sõpruse ja vaba aja vahel (või selle vahel, mis vabast ajast üle jääb).
Need on paindlikud ning loomingulised isiksused, kes iga päev loovad end veidi uuel moel ning tahavad ühe elu asemel elada mitut elu korraga. Siit ka nende pidevad küsimused. Tegelikult seisab aga nende ees mitte niivõrd küsimus: „Milline on naine?“, kuivõrd: „Milline naine pean mina sellel konkreetsel eluperioodil olema?“
Nõuanne. Igaüks meist väljendab ja kinnitab iseseisvalt oma naiselikkust, pidades seejuures meeles seda, et mõisted mehelikkusest ja naiselikkusest on omavahel seotud ning et dialoog sugude vahel nõuab avatuse säilitamist. Ühed naised võtavad pigem meheliku kui naiseliku identiteedi. Teised valivad „kolmanda soo“ identiteedi. Enamik aga žongleerib erinevate võimaluste vahel, kohanedes hetke vajadustega.
Sinine
Naiselikkus = vastandumine
Sel juhul kujuneb naise identiteet vastupidistel asjaoludel, see on mehe „vastu“, mitte temaga „koos“.
Taoline valik viib vahel selleni, et naine võtab enda peale mehe rolli ning asub võistlema. Ta ei seisa vastu mitte sellele, kes mees reaalselt on, vaid sellele, mida ta endast fantaasiates kujutab.
Sellist suhtumist võib osaliselt seletada ebakindlusega, mille on tekitanud võitlus naiste sotsiaalse emantsipatsiooni eest. Paljud usuvad, et küsimused, millega nad on kokku puutunud naistena, võivad laheneda niipea, kui on saavutatud samasugune positsioon ühiskonnas, nagu seda on meestel. Ent naise psüühiline struktuur erineb sotsiaalsest (kuigi sõltub sellest).
Et luua oma identiteet, peab naine läbi käima keerulise tee. Seda, millise positsiooni ta mehe suhtes võtab ning millise tähenduse annab mehe olemasolule oma elus, mõjutavad tugevasti tema vanemate eeskujud. Milline oli tema silmis tema ema ning kuidas ta isa suhtles naiste maailmaga?
Nõuanne. Tuleks luua endale isiklik ja unikaalne versioon oma naiselikkusest. Igaüks meist pole mitte naine üldiselt, vaid konkreetne naine. Hea oleks analüüsida seda, mis elus on puudu jäänud. „Minu ema ei olnud eriti naiselik“. „Minu isa ei vaadanud kunagi mu ema“, „Mulle ei öeldud iialgi, et olen ilus“ … Kui uurida oma eluteed objektiivse pilguga, võib mõista, kuidas kujunes isiksus. Ent see võimaldab ka muuta endas just seda, mis probleeme tekitab.
Punane
Naiselikkus = kaitse
Haprus, kaitsetus … See on laps-naine. Enamasti elab temas ikka veel tüdruk, kes ei leidnud emalt vastust küsimusele: mis tähendab „olla naine“?
Tavaliselt jälgib tütar, kuidas ta ema on aru saanud naiselikkuse mõistest. Ema omakorda püüab selgitada, mis on vaja selleks, et järkjärgult õppida iseseisvalt elama ning juba eemal vanematest leidma vastuseid küsimusele naiselikkuse kohta. Isagi mängib tütre armastust võites oma rolli ning see aitab tütarlapsel vähendada oma sõltuvust emaarmastusest.
Kui aga üleminekut tütarlapsest naiseks ei toimu — kas siis seetõttu, et ema hoiab last liiga tugevasti kinni või ei õnnestu tütarlapsel oma teed leida — jääbki too vastust otsima oma küsimusele naiselikkuse kohta.
On suur tõenäosus, et ta jääb emaga liiga lähedaseks. Ja ka meestega asub ta suhteid looma sarnasel moel. Ta kasutab ära oma haavatavust, et partnerit enese külge siduda, lootuses tema silmis lõpuks lugeda vastust küsimusele, kes ta siis naisena on. Ent teda ootab pettumus — mehe vaade ei aita teda, ta hakkab ka edaspidi tundma end „tähtsusetuna“.
Nõuanne. Vabadus tuleb kätte võidelda. Kui emast ei olnud abi tütre iseseisvaks saamisel, ehk leiab too nüüd ise endas selle jõu. See pole lihtne — vahel näib, et midagi ei õnnestu. Ent tasahaaval võib siiski kätte võita oma iseseisvuse, pöördumata seejuures teiste inimeste poole kõikidele oma otsustele ja initsiatiividele heakskiidu saamiseks. Ning lõpuks ongi võimalik endale teadvustada, et ollakse sõltumatu.
Allikas: Psychologies, oktoober, 2018
