Veresuhkur

Alates 40. eluaastast võiks veresuhkru taset kontrollida iga kolme aasta järel, riskirühmadel kord aastas.

Suhkrutõve riskiteguriteks on ülekaal, rasvarikas ja kergesti omastatavate süsivesikute rikas toit, füüsilise koormuse vähesus, vanem iga, pärilikkus ja naistel rasedussuhkrutõbi.

Veresuhkru määramine on vajalik 2. tüüpi (e insuliinsõltumatu) suhkrutõve varaseks diagnoosimiseks.

Teist tüüpi suhkrutõbi on sage haigus, millesse haigestutakse valdavalt pärast 40. eluaastat, sageli seda aimamata. Diagnoosimata ja järelikult ka ravimata haigeid ähvardavad mitmed tõsised tüsistused, olulisemateks on südame-veresoonkonna haigused, neerukahjustused, nägemise halvenemine kuni nägemise kaotuseni, närvikahjustused.

Haigusnähtude ilmnemist saab edasi lükata ja tüsistuste riski vähendada ravi ja dieediga.

Ennetus langeb valdavalt kokku südame-veresoonkonna haiguste ennetusega. Ennetamiseks on rasvunutel vaja langetada kehakaalu ning seda kontrollida, suurendada kehalist aktiivsust ja tarbida rasvavaest toitu.

Veresuhkru taseme määramiseks kasutatakse nii näpuotsaverd kui ka veeniverd.

Proovi tulemused
 

Hommikul söömata (kui proov on võetud sõrmest)
Terve	väiksem=5,5 mmol/l
glükoosi tolerantsuse häire	väiksem= 6,7 mmol/l
suhkrutõbi	suurem=6,7 mmol/l

Koormustest e 2 tundi pärast 75 g glükoosi manustamist (kui proov on võetud veenist)
Terve	väiksem=7,8
glükoosi tolerantsuse häire	7,8-11,1
suhkrutõbi	suurem= 11,1

Kui tulemused jäävad normi piiridesse, siis järgmise proovi peaks tegema sõltuvalt riskiteguritest aasta kuni kolme pärast. Küsige arstilt, millal peaksite uuesti analüüsi tegema.

Kui proovi väärtused osutuvad normist kõrgemaks, siis konsulteerige oma arstiga toitumisharjumuste muutmise, regulaarse kehalise koormuse ja järgmise visiidi suhtes. Vajadusel määrab arst ka ravimid või insuliini kasutamise.