Carmen Pritson-Tamme otsusest karjääri muuta: ma ei väärtustanud ennast kui naist või ema või hinge, nägin rohkem teisi

 (7)
Carmen Pritson-Tamme otsusest karjääri muuta: ma ei väärtustanud ennast kui naist või ema või hinge, nägin rohkem teisi
Jana Kapinus

Suvi on hea aeg puhkamiseks, aga ka millegi suure ettevalmistamiseks. Just seda viimast Carmen Pritson-Tamme teebki.

Paljud seda ei tea, kuid Carmen Pritson-Tamme peab juba mõnda aega põnevat elutreeneri ehk life coach’i ametit. „On üsna kummaline, kuidas paljud arvavad ikka veel, et olen Kanal 2 tööl ja teen endiselt saateid. Tõsi, on ju palju saatejuhte, kes unustatakse juba paar kuud pärast tele-eetrit ära. Minu puhul see millegipärast nii ei ole. Inimesed küsivad ikka, et millal uus saade taas eetrisse jõuab,” ütleb Carmen, kes tuli telest ära juba kaks aastat tagasi. Televisioon jättis aga jälje ning aitas leida kutsumuse, mis Carmenit päriselt huvitab. „Ma olen varem õppinud üsna palju asju, mis mind tegelikult ei huvitanud.” Ta mainib juuraõpinguid ja seejärel Tartu ülikooli inglise filoloogia õpinguid. Psühholoogia on teda aga alati huvitanud ning Carmeni sõnul pole võimalik jääda sellisest valdkonnast puutumata, kui teha kümme aastat sotsiaalseid saateid. Vahetult enne Kanal 2 saate „Oled jätnud jälje” lõppemist hakkas Carmen alateadlikult otsima võimalusi õppida coaching’ut. Otsingud kandsid vilja ja ühel päeval tekkis tal võimalus asuda õppima Tony Robbinsi elutreeningu veebikursusele. „See ei olnud minu jaoks sada tundi loenguid, nagu on kirjas nende kodulehel, vaid poole aasta jooksul ma reaalselt õppisin, lugesin ja praktiseerisin iga päev kaheksa tundi järjest ja olin tänulik iga sekundi eest.”

Seotud lood:

Kardina tagant välja

Carmen ütleb, et nüüd oma endisele elule tagasi vaadates saab ta aru, et tema enda fookus oli pidevalt mujal. „Ma olin sotsiaalsete saadete autor ja just seetõttu keskendusin ka enda loo rääkimisel just nendele punktidele, mis aitasid mul laiendada tollel hetkel olulisi teemasid. Ma ei väärtustanud ennast kui naist või ema või hinge, nägin lihtsalt rohkem teisi.” Kanal 2 lahkudes tuli Carmen enda sõnul otsekui kardina tagant välja. „Ma sain aru, et rasked sotsiaalsed teemad olid lükanud mind ennast kardina taha ja ma ei näinud selle tagant enam ise välja. Mina ei näidanud ennast ja seetõttu ei näinud teised ka mind. Aga kui ühel hetkel saad aru, et on aeg sealt kardina tagant välja tulla ja tahadki olla selles olekus, mis sa tegelikult oled, siis kaovad kõik hirmud ja tabuteemad, sest sa oled see, kes sa oled. Olengi ilma maskideta ja see meeldib mulle.”

Tänaseks on Carmenist saanud tõeline motivatsioonikõneleja. Ta astub mitu korda kuus üles eri lavadel ning aitab inimesi, kes ise oma olukorrast väljapääsu ei näe. Ka tema Facebooki live’id saavad palju tänusõnu. „Minu töö ongi aidata inimestel väikestest komistuskividest üle saada. Nad ise arvavad tihti, et need on väga suured kivid, kuid saavad hiljem isegi aru, et need olid tegelikult väga väikesed.” Eelmisel aastal andis Carmen välja ka enda kirjutatud raamatu „Manifesto”, kus on muu hulgas sees ka tema enda välja töötatud kaheteistkümnest sammust koosnev õnneliku elu strateegia. „Tundsin, et pean selle kirjutama. Tahtsin kirjutada raamatut, mis muudaks inimeste mõttemustreid.” Ta võtab telefoni ning loeb ette südamlikke tänukirju, mida on selle raamatu lugejatelt saanud. Seda peab Carmen oma esimeseks, kuid mitte ainukeseks raamatuks. Ka praegu teeb ta igapäevaselt oma tähelepanekutest ülestähendusi. „Olen seda meelt, et kui sa oled jõudnud teatud eluetappi ja sul on kogemusi või teadmisi, mida jagada, siis tuleb seda teha. Hoides seda vaid endale, lähevad su teadmised sinu sees roiskuma.”

Jana Kapinus

Õiged küsimused

Loe veel

Kuigi elutreeneri amet on eestlastele uus, ei tähenda see, et seda poleks vaja. „Minu arvates on life couch’i igaühele vaja.” Ka Carmenil endal on mitu elutreenerit, kellega ta on jäänud kooliajast suhtlema. „Tunnen alati pärast nendega rääkimist, et mu mõtteviisi on parandatud. Ma tean, et üldjuhul me arvame, et meil pole life coach’i vaja, sest saame ise hakkama ja teame vastuseid kõikidele oma probleemidele, aga kui vaatamata samadele pingutustele tulemust ei tule, siis on siin ju mõtlemise koht. Äkki see ei tööta? Äkki ma teen midagi valesti? Äkki ma mõtlen valesti? Paraku ei tule inimene sellest ise enne välja, kui keegi pole talle konkreetselt jalga ette pannud. Kukkudes tekib teadmine, et siit tuleb nüüd püsti tõusta ja ma pean midagi enda elus nüüd ja kohe muutma hakkama. Kõik on ju seotud sinu enda uskumustega. See, millise tähenduse enda elule annad, seda usud ja seda ka elad. See on aastatega kujunenud mõttemustrite jada. Selle muutmiseks on aga vaja abi väljastpoolt.” Carmen soovib ka täpsustada, et elutreener pole see, kes annab õiged vastused ette, vaid see, kes oskab küsida õigeid küsimusi. Suunavate küsimustega jõuab inimene selle õige teeotsani ja sealt edasi oskab ta juba püstipäiselt ise edasi minna. Väga tihti jõuavad Carmenini ka inimesed, kes tahavad abi, kuid pole nõus ise vaeva nägema. Neid nimetab Carmen anna-mulle-ämbritäis-kalu-tüüpi inimesteks. „Ma näen, et nad on katki ja tahavad, et ma neid korda teeks. Selline mentaliteet, et viska mulle ämbritäis kalu, ma olen ohver, aita mind siit välja, pole jätkusuutlik.” Sellised inimesed tunneb ta ära selle järgi, et nad ütlevad pidevalt iga asja peale „aga ...”. Neid inimesi suudab Carmen paremale teele aidata meditatiivse rännaku kaudu. „Me läheme sügavale tema tunnete sisse ja otsime sealt vastuseid. Need on need hetked, kus inimene ei saa enam varjata enda päristundeid ja läbielamisi. Südamekoja uks avatakse ja ta leiab tee enda pärisolemisse.”

Suvi tuleb Carmeni jaoks pigem töine. „Mul on tegelikult väga suured plaanid,” ütleb ta särasilmil. „Minu ümber on koondunud õiged inimesed, kellega koos oleme sügisel loomas internetipõhist televisiooni. See saab olema koht, kust saab väga kvaliteetset ajutoitu.” Juba tehakse selle tarbeks ka esimesi intervjuusid. „Jah, me juba tegutseme selles suunas. Kõik tundub nii õige ja mulle väga meeldib seda teha. Mul on tunne, et teen õiget asja õigel eesmärgil ja sellest kasvab suur puu.”

Vestlused emaga

Aga pisut aega jääb siiski puhkamiseks ka. Näiteks on sel suvel plaanis minna terve perega Vormsi saarele rattamatkale. „Vanaema ja vanaisa tulevad ka kaasa. Mul on hea meel, et mu ema selliseid asju organiseerib.” Carmen ütleb, et tal on emaga nii suur side, et sellise suhte kõrvalt pole väga palju sõbrannasid vajagi. „Tunnen tihti vajadust minna ema juurde, et lihtsalt rääkida. Me ei aruta teiste inimeste elusid, vaid lihtsalt filosofeerime ja arendame huvitavaid loomingulisi ideid. Ka isa saab meie vestlustest osa, küll aga omas rollis. Isa teeb meile kohvi ja vaaritab head sööki. Meie jutuajamised algavad hommikul köögis ja jätkuvad elutoas. Vahepeal seletame õues ning õhtuks jõuame tagasi elutuppa ja jutulõng on katkematu.”

Jana Kapinus

Nii nagu igal suvel, on ka seekord plaanis sõita Lõuna-Eesti ringreisile, sest just nende metsade vahel tunneb Carmen end kõige paremini. „Ma olen ju Otepääl sündinud. Nii tore on ka endal jälgida, kuidas sinna kanti jõudes lööb minus lõuna-eestlane välja ja ma hakkan rääkima kohalikus murrakus.”

Kindlasti pole Carmenil plaanis tegevusetult passima jääda. „Minu jaoks on sõna puhkus natuke hirmutav. Tahan alati midagi teha, olla tegevuses, ka siis, kui puhkan. Tahan olla aktiivne.” Viimati juhtus Carmen n-ö lösutama ja mitte midagi tegema kolm aastat tagasi. „Huvitav, et see kõik mul nii täpselt meeles on. Mäletan, et oli imeilus talveilm ning otsustasin tööle mitte minna. Mu elutoas on suured maast laeni aknad koos imeilusa metsavaatega. Kõik oli rahus ja lume all. Hakkasin Netflixist ühte spirituaalset sarja vaatama ja kuna sellel oli 16 osa, siis ma ei teinud päev otsa mitte midagi muud, kui vaatasin seda sarja.” Selliseid päevi pole rohkem olnud ning pole õnneks ka lähitulevikus ette näha. „Lihtsalt nii palju põnevat on kogu aeg toimumas.”