Eveliis pahandab: mul on paksudest siiralt kõrini!

Alles paar päeva tagasi pani endine seltskonnatäht Liis Lass sotsiaalmeedia kihama kui ütles, et tal on lõpuks ometi hea meel näha reklaampildil lamedat tagumikku. “Mind väistab igal pool paksude tagumikkude nägemine ja tõenäoliselt pole ma ainus,” ütles ta oma sotsiaalmeedias.

Minul on ka kõrini. Suve saabudes võib igalt poolt lugeda soovitusi, kuidas kiiresti saada bikiinikeha, kuidas nädalaga kaotada 15 kg, kuidas varjata oma ülekilosid. Seltskonnauudistes keskendutakse sellele, kuidas keegi on kaalus juurde võtnud ning kommentaariumid ja naistefoorumid kihavad sõnavõttudest, et paksud on rõvedad, kõigil on kõrini paksude rannas nägemisest ja üleüldse võiks randa minna vaid täiusliku modellikehaga.

Mul on kõrini!
Mul ei ole kõrini nendest paksudest, kes rannas ilusaid inimesi häirivad. Mul on kõrini sellest kohutavast kehakultusest ja kehakaalule keskendumisest. Ma olen seisukohal, et naine peaks enda eest hoolitsema ja lodev ning suitsetamise ja joomise tagajärjena enneaegselt vananenud nahaga naisterahvas ei pruugi olla ilus vaatepilt, aga sellest hoolimata ei saa kõik inimesed olla modellid. See ei saa olla meie ainus eesmärk.

Inimeste minapilt on tänu sellistele uudistele ja kommentaaridele nii väärastunud, et piitspeenikesed inimesed kipuvad rääkima sangadest, mis neil üle püksiääre punnitab. Nad häbenevad oma olematut punnkõhtu ning jämedaid reisi, mis sellest, et nende kaalunumber näitab 50 kilo. Loomulikult on neil ka tselluliit, mille vastu võitlema peab. Võimalik, et neil ongi veidike apelsinikoorenahka, kuid nad ei ole seda varem tähele pannud, vähemalt mitte enne kui nad lugesid artiklit à la “vaata, kas sa kannatad ka tselluliidi käes”. Ka kõhnad ja normaalkaalus inimesed on muutunud paksuks, kes oma keha varjama peavad.

Ma olen paks naine, kes ei julge randa minna.
Ma olen alati naernud kui inimesed on mulle rääkinud, et on randa või spaasse minekuks liiga paksud. “Ma ei tunne ennast seal hästi ja ma ei ole veel piisavalt pruun,” olen ma suviti oma sõbrannasid kuulnud rääkimas. See on mulle tundunud naeruväärne. Ma ei ole kunagi olnud piitspeenike, vaid täiesti tavaline normaalkaalus naine, kes ei ole kunagi varem mõelnud selle peale, kas mul sobib randa minna.

Sel aastal maadlen ma umbes kuue-seitsme ülekiloga. Peeglist vaadates olen ma näinud küll veidike pehmemate vormidega ennast ja ootamatult on mõned riided mu garderoobis paari numbri võrra kahanenud, kuid see ei ole mind morjendanud. Suurus 36 ei lähe selga? No mõni asi, on olemas ka numbrid 38 ja 40. Ka enesekindlusega ei ole mul siiani probleeme olnud. Kelle jaoks ilus, kelle jaoks kole, kelle jaoks peenike, kelle jaoks paks — ilu on vaataja silmades, teate ju küll.

Mida rohkem ma aga loen erinevaid artikleid kehakaalust, mida rohkem ma olen kuulnud peenikesi inimesi kaeblemas, mida rohkem ma olen kuulnud, et näe, sa ka vanusega juurde võtnud, seda rohkem on mu enesekindlus kõikuma löönud. Lausa nii, et ma ei taha isegi lapsega spaasse minna. Muidugi ma lõpuks lähen, kuid ma tunnen end seal ebamugavalt ja paksult. Mul on tunne, et kõik vaatavad kui end käest ära lasknud. “Ise veel siiski nii noor ja juba nii paks,” kujutasin ma ette, et inimesed mõtlesid mind nähes.

Ja nii olen sel aastal mina üks neist, kelle üle ma varem naernud olen. Ma olen paks naine, kes ei julge randa minna!