Hoiaks keegi mu beebit, mul vaja Weekend Festivalil ära käia
Elu vingeim pidu ju Eestis ja sellised esinejad! Ma ei suuda mõeldagi, et jätaksin seal käimata, sp otsin oma 7 kuusele tibule hoidjat! Oleks tore kui oskaks lastega ümber käia ja oleks varasemaid kokkupuuteid beebidega. Kiire-kiire-kiire! Vaja mitu päeva hoida, seega ööbimine läheb arvesse teie pinnal.
Vinge eks? Muidugi ei räägi ma endast või oma neljakuusest, aga seda kuulutust lugedes vaatasime me mehega algul üksteise silmadesse ja siis vankris lebavat Sandrat. Kõndisime veel vaikuses edasi ja ma poetasin oma telefoni kotti tagasi, sest naudime parem oma lastega aega ja las see lollus olla kaugemal meist.
Ometi õhtul koju jõudes mees siiski küsis, et kus see inimene asub? Ehk peaks ennast hoidjaks pakkuma, sest jumal teab kes muidu seda pisikest, KIIRE-KIIRE, pärast hoidma leitakse. No, aga mul on ka beebi ja sul oma töö.. aga vaatame. Leidsin üles kuulutuse taas ja ma ei tundnud muud kui suurt viha seda lugedes. Olgu, hea seegi, et peole KAASA ei tarita seda beebit, sest kunagi kui poja oma ema ja isa hoida jätsin, et Tanel Padari kontserdilt tunniks läbi hüpata, siis oli seal beebivanker, pandud pea, et kõlari kõrvale ja närviline emapõrgatas mööda maad vankrit ja karjus, et beebi magama jääks. Mul läks süda pahaks, mees sekkus ja kui ta tagasi tuli, siis sai meie soovitud tunnist hoopis 15min ja me lahkusime peolt. Sõitsime oma pooleteiseaastase juurde ja nunnutasime ja kallistasime teda, justkui poleks terve aasta näinud. Eks see viitab juba kanaema efektile, aga ausalt.. parem Kana kui Ronk.
Meie esimene pikk lapse kellegi hoolde jätmine oli siis kui läksin Sandrat sünnitama ja mees oli mulle toeks. Muide.. Markus oli siis juba kolme aastane ja ta sai päris hästi need 3,5 päeva hakkama. Järgmine hoidmine, mis oli pikem, oli teise vanaema palvel, et laps nädalaks neile saadetaks, sest ka vanatädi lapselapsed olid oma vanaema hoida ja nii oligi terve rühm lapsi koos. Seega oli lapsel esimest korda sugulaste nädal, ilma oma vanemateta ja kuigi me tahtsime poole nädala pealt juba järgi minna, sest kumbki ei tundnud end kodus hästi, siis lasksime siiski nautida. No ja nautis ka!
Aga keegi nii kibeleb mingile peole, et jätab oma beebi võõra hoolde? Ausalt? Mul on raskusi vanavanematele jätmisega, aga ta otsib kedagi meie ühiskonnast? Mind tabas õudustunne, aga nad asusid kaugel ja ma ei saanud end hoidma pakkuda. Süda valutab. See pidu toimub iga aasta, ehk ootaks järgmist? See on ju beebi, ta vajab oma ema! Ausalt ka, ma ei mõista! No ja mitu päeva? Kas sugulased kes beebile omad juba ei saaks hoida? Ikka võhivõõras? Ei noh, ma ei tea, laske pähe mulle, aga ausalt, ma ei mõista. Isegi selle Padari kontserdiga oli mees ja ema mul need kes arvasid, et ma võiks natuke ikka õhutada ennast, kuid sai sellest mis sai, pidu ma ei nautinud ja hästi ma ennast seal ei tundnud.
Hetkel kaalun ma koolitusele minna, aga mu suurim mure on beebi. Kas võin ta kaasa võtta? Kas ma õpin siis midagi või vahin tühja? Kui jääb emaga, siis kas mu mõtted on ikka koolitusel?
Loodan, et keegi tore, südamlik ja ülihooliv hoiab seda pisikest, sest muud ju netist ei loe kui.. jah.
Kristeli blogi saate lugeda siit.
