Ma olen 45-aastane ning ei taha end paksuks nimetada, kuigi olen paari aastaga juurde võtnud umbes kümme kilo ja mu kõhu ümber on "päästerõngas". See ei ole mind häirinud ja ka mu abikaasa ei ole mulle otse öelnud, et olen paksuks läinud, kuid tema pidevad vihjed teiste naiste kehakaalu ja väljanägemise kohta on mind pannud oma keha häbenema.

"Sa vaata vaid kui paksuks see on läinud!" kommenteerib ta televiisorit vaadates naisi, kes on samas kaalus minuga. "Vaata, millised selle naise käevarred on!" hüüatab ta vaadates naisi, kes ei ole piitspeenikesed.
Minu kohta ei ütle ta midagi, aga kuna ma olen täpselt samasugune või veelgi paksem kui need naised, keda ta kommenteerib, siis ma enam ei julge end oma mehe ees alasti näidata. Ma kardan, et ta kritiseerib mõttes mu kõhuvolti, reisi, tselluliiti, ma ei taha, et ta mind ilma riieteta näeb. Ma ei taha, et ta mind ka puudutaks, sest mulle tundub, et mu pekid vapuvad ja tekitavad temas vastumeelsust.

Loomulikult on see minu elava fantaasia vili, sest ma näen peeglist, et mul ei ole rasvu ega pekke, ma olen lihtsalt ümaram kui paar aastat varem, aga tema pidevad kommentaarid teiste kehakaalu kohta on mu pea hulluks ajanud. Mul on päriselt tunne, et ma pean end piitspeenikeseks näljutama ja trennima, sest ma ei taha, et mu mees vahetaks mind välja peenema mudeli vastu ja itsitaks pärast siis selle üle, milline mammi tal kodus oli.

Siis ma loen neid naisteajakirju, kus kirjutatakse, et ärge häbenege oma keha ja meestele meeldivadki ümaramad vormid ning ma tahaks karjuda. Karjuda, et see ei ole ju nii! Meestele meeldivad peenikesed naised ja need artiklid on vaid minusuguste paksukeste petmiseks või lohutamiseks välja mõeldud.

Mu kehakaal ja mehe kommentaarid ajavad mind hulluks. Ma ei tea, kuidas selle peenikese-kultusega hakkama saada.