Uus mees kaubanduskeskusest


Uus mees kaubanduskeskusest
T1 Mall of Tallinn

Iga naine teab omast käest, et shopping mehega kõlab enamasti hästi ainult idee tasandil. Niipea kui päriselt kaubanduskeskuse uksest sisse jalutada, piisab kümnest minutist, et mees oleks umbes niisama kustunud ja tülpinud, kui ta on tavaliselt nohu ja 37-kraadise palavikuga – no nagu Eesti mees ikka.

See on ka põhjus, miks me läheme koos poodlema enamasti ainult siis, kui härral endal on midagi vaja – siis on vähemasti kindel, et mina ise ei jää etteheidete laviini alla, vaid süüdi on näiteks keskuse halb planeering, kehv poodide valik või parkimiskohtade vähesus. Kusjuures selles mõttes on mehed tõesõna parimad kriitikud. Nad ei ürita midagi ilustada, pehmendada või millegi ees silma kinni pigistada, nagu meie naistena seda teeme, vaid nende ving on päriselt konstruktiivne. Seega väike soovitus ostukeskustele: kui te kõik mehi kuulda võtaksite, võiks teist isegi asja saada.

Eelmine laupäev ei olnud selles mõttes erand. Kui me suuna T1 keskuse poole võtsime, ei olnud mu ootused ülemäära suured. Olin valmis, et härra on kindlasti oma vinguviiuli juba paika häälestanud. Sestap läks käiku tuttav plaan: rõhutasin juba autos, et täna me ausõna minu garderoobi täiendamisele ei keskendu, vaid otsime talle töölkäimiseks paar viisakamat särki ja pintsaku ning sellega asi piirdub.

Keskusse jõudmine läks meil üpris valutult. Parkimiskohti oli nagu seeni pärast vihma, mis on suure kriitikuga poodi minnes ausõna a ja o. Kui oled ikka juba enne keskusse sisenemist registreerinud meespoole sunniviisiliselt 45-minutilisele võistlusele, kes autojuhtidest suudab parkimismajale rohkem tiire peale teha, siis katsu sa teda pärast seal keskuses kauem kinni hoida kui pool tundi. Need võistlused jäävad T1-s ära, sest parkimiskohti jagub tõepoolest kõigile ja kui peaksidki mingil põhjusel unustama, kuhu oma suksu täpselt maha jätsid, saad hiljem selle rakenduse Find My Car abil hõlpsasti üles otsida. Esimene märk sellest, et mees oli tänu mugavale kohalejõudmisele juba ette heas tujus, oli see, et nagu väike laps, oli ta seda rakendust näppimas juba kohe keskusse sisenedes: "Vaata, meie!" Loodan siiralt, et ma ei ole ainus, kelle mees ei vaidlegi vastu, et tema vaimne vanus on tegelikult heal juhul 13 ...

Muidugi mõista ei olnud mul selle ülevoolavalt heatujulise poekaaslase vastu siiski midagi, sest nagu ma juba ütlesin, ei ole selline asjade käik ostukeskuses meie puhul tavaline. Rõõm oli näha, et see lapselik õhin saatis teda ka juba mööda korruseid ringi tuiates. Tänu avarale planeeringule jäi ära pidev tunglemine ja närviline liikumine, vaid saime kulgeda just omale meeldivas tempos, mis on meestele jälle oi kui oluline. Ei, nad ei ole osturalli usku nagu meie. See on rohkem naistekätš!

Teate, mis on eriti irooniline? Pean end küll oma mehest nii moe- kui ka keskkonnateadlikumaks, ent kui paneme joonele oma ostlemisharjumused, joonistub välja selge vahe: kui mina jalutan siiski kuigi palju sisse ka kiirmoepoodide ustest, siis tema eelistab alati kauakestvaid kvaliteetseid riideid. Kas ta siis on ikkagi teadlikum tarbija kui mina? Pole siis ime, miks T1 talle nii väga meeldis – sealne poodide valik oli hoopis huvitavam kui mujal, kusjuures paistab, et väga palju rõhku on pandud just kvaliteedile. Huvitavad poed oli põhjus, miks mul endalgi oli tükk tegu, et oma autos antud lubadusest kinni pidada. Eriti pärast seda, kui jalutasime mööda Intimissimist ja Calzedoniast. "Neid ei ole ju mujal Eestis?" hõiskasin nüüd mina nagu väike laps. Need kaks kuulusid vahepeal all Euroopas elades mu lemmikute hulka.

Suutsin siiski esialgu veel sõna pidada ja läksime hoopis Roy Robsonisse, mis on tuntud oma kvaliteetsete saksa meesterõivaste poolest. Poes ringi vaadates mõistsin ruttu, et ülikonnal ja ülikonnal on tõepoolest vahe. Järgmine hetk olingi juba oma lemmikuid välja valimas ja ausalt öeldes ei keskendunud enam kuigivõrd sellele, mida kaaslane seal täpselt toimetab. Kuulsin küll, et taustal käib sõbralik jutuvada teenindajaga, aga olin oma stilistirollile niivõrd keskendunud. Seda suurem oli minu üllatus, kui ma järgmine hetk pilgu tõstsin. Mu ees seisis nagu uus mees – juba uutes riietes, šikim kui kunagi varem. Paistab, et see moodne rätsepatöö teeb tõesti imesid! Mis mind enim üllatas, oli aga hoopis see, et mees, kes muidu ootab alati ära ka minu arvamuse, oli nüüd ise oma valikus niivõrd kindel, et ega ta vist minu hinnangust enam hoolinudki. Eks oma osa oli siin kindlasti ka teenindajal, kes oligi teinud oma tööd niivõrd hästi, et särk ja pintsak istusid mehe seljas nagu valatult.

Särk ja pintsak käes, oli mees nagu kord ja kohus valmis koju minema. Eesmärk sai ju täidetud ja mis seal ikka enam venitada – nagu praktilise meelega meestel ikka. Kuna pidasin juba meie poeskäiku niigi suureks õnnestumiseks, andsin järele ja hakkasime liftide poole jalutama, kui ta mu kõrvalt ühtäkki kadus ning jalutas ise järgmisse poodi sisse. "Brage by ÉSTIE," lugesin poe kohalt, mis nägi välja isegi rohkem nagu disaininäitus kui pood. Mees unustas end sinna Skandinaavia moe vahele päris pikaks ajaks.

Ei tea, kas süüdi oligi see mõnus olustik või mis, aga kui mees poest välja tuli, avaldas ta arvamust, kuidas peaksin nüüd lubama endale ka ikkagi ühe pesupoe külastuse. Pesupoest sukapoodi. Sukapoest sööma. Söömast toidupoodi. Ei tea, kas hea päev või tõesti tegi see ostukeskus minu mehest šoppamishuvilise, sest ühtekokku veetsime kaubanduskeskuses neli tundi.

Üks mis kindel, selle mehega läheks teinekordki ostukeskusse!