10 000 sammu või hantel — kumb siis ikka on tõhusam viis kaalust alla võtmiseks?

 (6)
10 000 sammu või hantel — kumb siis ikka on tõhusam viis kaalust alla võtmiseks?
Foto: Shutterstock

Ideaalis mõlemad. Miks aga selline küsimus üldse päevakorda tõusnud on? Põhjuse leiame uuringust, mis tõmbab võrdusmärgi jalutamise ja kepikõnni kui spordi ning kõrgemas vanuses kukkumisel lõhutud põlvede, puusade ja käte vahele. Kuidas, seda vaatlemegi lähemalt.

Kust üldse pärineb tõdemus, et iga päev peaks tegema vähemalt 10 000 sammu? Võiks ju arvata, et see on arstide kokkulepe selles, milline võiks olla inimese päevane aktiivsus, et olla kaitstud südamerabanduse, insuldi ja podagra eest, hoida lihased terved ja tugevad ning tõsta toonust. Teine variant on, et selle taga on fitnessigurud ja treenerid, kes on jaganud sellist nõuannet oma õpilastega, näiteks andnud vabaks päevaks vastava soovituse kaasa. Tegelikkus on aga meie oletustest ja teadmistest palju põnevam.

10 000 sammu reegli taga ei ole keegi muu kui keegi neljast Kashio vennast või mõni nende alluv, kes 80ndatel Casio uusi digitaalseid käekelli valmistasid. Nimelt olid neil kelladel peal toona innovaatilised sammulugejad. Kuskil tootja või turundaja peas koorus idee müüa kelli justnimelt sellise rõhuasetusega, et kuna inimene peab iga päev kõndima 10 000 sammu, võiks seda teha koos Casio kellaga. Kui hiljem küsiti arstidelt, kas mõttel on jumet ja kas meditsiiniliselt on kõik korrektne, saadi vastuseks, et igasugune liigutamine on parem kui mitteliigutamine. Nii saigi 10 000 sammust reegel, mis levis üle maailma. Me kõik teame, et võiks iga päev 10 000 sammu teha. C’est la vie

Seotud lood:

Muskel üle võhma

Jõusaali ja hantlite tõstmisega käib siiani kaasas tõsine stigma. Tõdemus, et jõusaalis käivad ainult ajudeta musklimäed ja blondid bimbod, on ehk muutunud, kuid siiski peljatakse jõusaali mitmesugustel põhjustel. Peamiselt ehk seetõttu, et kardetakse liiga musklisse minna. Lihasega on lihtne, seda peab regulaarselt kasvatama. Samal ajal hinnatakse metsas jalutamise või jooksmise ja kepikõnni puhul värskust ning glamuuri. Ausalt öeldes on aga iga mainitud liikumine sama tobe ja sihitu.

Oluline on siinkohal märkida, et parima tulemuse saavutamiseks tuleks lisaks aeroobsele treeningule teha küllaltki palju anaeroobset jõusporti. Miks? Aga sellepärast, et ei kukuks libedaga puusa või põlve katki — et tasakaalu kaotades ei kukuks pikali nagu kaltsunukk, vaid oleks jõudu selle takistamiseks. Uuringud on näidanud, et on otsene seos selle vahel, kas inimene teeb jõutrenni või võhmasporti — viimased kukuvad talvise libedaga tihedamini ja murravad tõenäolisemalt luu või nikastavad jäseme.

Me kõik oleme kas hoolimatusest või lihtsalt juhusest sattunud libedal teel olukorda, kus jalad kaovad alt. Nõrga lihaskonnaga inimene ei suuda gravitatsioonile vastu panna, olgugi et keha reageerib ning püüab tasakaalu saavutada. Nii kukutakse ja edasi on tee üheksal juhul kümnest röntgenimasina alla ning edasi juba sidumisele. Võhm aitab trepist lihtsamalt üles, jõud lihastes aitab aga end üldiselt paremini tunda.

Need, kellel on lihased treenitud ja toonuses, suudavad libedusele vastu seista. Vahel küll on tulemuseks tahtmatu spagaat ning sellest rebenenud püksid, millele teinekord järgneb ka pealtvaatajate aplaus, kuid luu ja liigesed on ühes tükis ning elu läheb edasi. Moraal on see, et treeningutel ei tohiks ainult ühele — kas aeroobsele või jõutreeningule — keskenduda. Valige üks aeroobne ala ja tehke ära jõusaali kuukaart. Treeningutel tehke ühel päeval aeroobset trenni — jookske, jalutage, sõudke ergomeetril või sõitke ratast — ning teisel sinna kõrvale jõutreeningut. Nii ei aja kiirem kõnnak hingeldama ning kui jala alla jääb banaanikoor, suudavad lihased teid ehmatuse järel püsti hoida.

Arvatakse, et kehalise vormi saavutamiseks pole joosta vajagi

Vahemärkus: mida tugevamad ja suuremad on lihased, seda kiirem on ainevahetus. Ühtlasi on keha rasvapõletus tõhusam, paraneb painduvus ja võime olla aktiivne. Jooksmine on kõige rohkemate vigastustega sport — 70% jooksjatest on aastas üks tõsisem vigastus –, mille tegelik kasu veresoonkonna tugevdamisele on äärmiselt väike.

Grenadas asuva St George’i ülikooli uuring vaatas 4000 regulaarset treenijat ning avastas, et kuigi mõlemad tegevused — aeroobne ja jõutreening — on kasulikud, on raskuste tõstmine ning keha regulaarne pingeolukorda panemine südame tervise parandamiseks kordades kasulikum.

Loe veel

Jookske, jalutage või pedaalige, kuid igal juhul astuge sisse ka jõusaali. See on kasulikum südamele, ühtlasi ei kuku vanemas eas nii kergelt puusa katki, kuna tugevam lihaskond hoiab end peaaegu et ise püsti.