Eestlanna kogemus: kui radikaalne modellimaailmas dieeditamine tegelikult on?

 (12)
Eestlanna kogemus: kui radikaalne modellimaailmas dieeditamine tegelikult on?
Scanpix

Katkend Diana Lotuse raamatust “Kassikõnd”, mis räägib ühe eesti soost modelli elust-tööst-reisidest aastatuhande vahetusel.

Sel hooajal olen esimest korda otsustanud söögiga piiri pidada. Ma ei taha eriti endale seda tunnistada, aga ajendiks on üks ajakirja editorial, mida pildistati Milanost päris kaugel mägedes, vanas farmis. Stilistiks oli üks närviline eakas naine, kellel oli kaasas suur kott spordiriideid. Miks neid kotakaid dresse pidi pildistama vanas farmis, kuskil mägedes, ärge minu käest küsige. Pärast paaritunnist tööd näpistas ta mind äkki puusast ja ütles, et ma olen liiga paks.

„Only salata, no pasta!” ja ta jäigi seda terveks päevaks korrutama. Siiamaani kummitab see pagana „only salata, no pasta” peas. Ja kogu ülejäänud päeva ta lihtsalt ignoreeris mind. Veetsin siis mõnusa päeva aias oliivipuu all raamatut lugedes ja muusikat kuulates niikaua, kui teise modelliga tööd tehti. Kuradi alandav oli. Kui ajakiri lõpuks välja tuli, oli toimetaja kummalisel kombel valinud välja just kõik minu shoot’id — nii palju, kui neid üldse oli — ja ühe neist lausa kaanele.

Järgmisel hooajal, kui ma olen tõesti paar kilo alla võtnud, põrkan ma vana kurja stilistiga kuskil ajakirjade kirjastuses kokku. Ta langeb mulle peaaegu kaela ja tahab kohe minuga koostööd teha. Juhtub aga see, et tema pildistamisega samale päevale book’itakse mulle väike kampaaniatöö ja agentuur tühistab viimasel hetkel kurja stilisti ajakirjapildistamise, sest kampaaniad on lihtsalt palju tulusamad. Paras talle!

Seotud lood:

Aga kaaluküsimusest ei saa modellimaailmas tõesti üle ega ümber. Suurele osale tüdrukutele on see tõeline kinnisidee. Jutud sellest, kui palju sai eile söödud ja kui palju peab alla võtma ja „oh sa pagan, sõin tüki šokolaadi”, muutuvad igapäevaseks ja mingil hetkel täiesti normaalseks.
Üks põhjus, miks nii noorelt selles maailmas tööd alustatakse, on väga lihtne. Viieteist-kuueteistaastased on täpselt nii kaugele arenenud, et on juba justkui naise moodi, aga mitte päris. Veel on keha pigem poisilik, mis maailmakuulsatele disaineritele ju hirmsasti meeldib. Nii et tüdrukud, kes päevad läbi üksteise võidu söömisest ja mittesöömisest jahvatavad, on enamasti nii noored, et nad ei ole oma normaalset kaalu veel saavutanudki. Aga juba on neile mainitud, kas agentuuris või klientide poolt, et „only salata, no pasta”, ja algab päris hull võitlus looduse enda vastu.

Meie korteris peatub üks väga armas Beata Belgiast, kellel on mustad mandlisilmad ja pikad sirged siidised juuksed. Ta on lühemat kasvu ja imepeenikese kondiga. Ta on sügavalt armunud meie sinjoore Dolcesse ja tahab talle väga meelepärane olla. Aga Beatale tundub, et ta on liiga paks. Nii sööb Beata päevad läbi õunu ja päevalilleseemneid, ei muud. Kui mul tuleb magusaisu, siis aitab alati hea krõbe brioche või gelato, aga Beata pistab suhu lihtsalt paki magusat nätsu. Sest magusahood on tal võimsad. Järgmisel hooajal näeb ta välja veel kõhnem, aga tema rinnad on ootamatult pringid ja ümarad. 

Kohevate juuste, suurte silmade, lopsakate huulte, aga natuke suure kondiga Sandra Ameerikast saabub imekõhnana ja tohutult energilisena. Tema sööb päevad läbi keedetud sparglit, joob rohelist teed ja hüüab kõigile ülevoolavalt „I love you!”. Kuni esimese söömahooni, kui ta pistab nahka kilose jäätise ja ahmib maisihelveste pakist kuivi helbeid kamaluga peale. Seejärel on ta masenduses ja teeb paar veepäeva, siis on brokoli ja rohelise tee periood, kuni järgmise söömahooni.

Need tüdrukud räägivad kogu aeg söögist, aga on tüdrukuid, kes sellest ei räägi, kes teevad näo, et kõik on normaalne, ja nad lihtsalt ei söö päevad läbi muud kui paar puuvilja ja mõne pähkli. Normaalses maailmas ei arvaks keegi hetkekski, et need tüdrukud võiksid saledamad olla, veel vähem kasutada sõna „paks”, aga modellimaailmas kehtivad teised reeglid. On ju nii Milanos kui näiteks Madridis korraldatud kampaaniaid, kus enne fashion week’i kutsuvad agentuurid catwalk’ide korraldajaid üles kasutama täisealisi tüdrukuid ja konstrueerima S-kollektsiooni, mis oleks suuruses 4, mitte 0. 0! See tähendab, et need on mõeldud kehadele, kus on 0 grammi rasva või lihast. Kuna lühikese inimese seljas ei näe rõivad piisavalt šikid välja, peavad catwalk’i-modellid olema pikad, aga kui pika tüdruku rõivanumber peab olema 0, siis läheb see loodusseadustega vastuollu küll. 

Aga need kampaaniad kukuvad alati läbi, sest disainerid valivad lõpuks ikkagi pikad kõhnad ja noored poisstüdrukud, aga need agentuurid, kes saadavad casting’ule normaalses mõõdus ja eas tüdrukud, jäävad teenistusest ilma. Casting’ute järjekorras piidlevad kõik üksteist ja mõõdavad pilguga kas kumerusi või skeletti. Mida peab üks imekena sale tüdruk arvama, kui tema ei saa tööd, ja teine, kel silmaalused näljutamisest sinised ja ribid naha alt välja turritavad, saab?
„Only salata, no pasta!”

Muidugi on mõned tüdrukud lihtsalt loodud peenikese kondiga, kelle naha ja luude vahele ei ladestu grammigi rasva. Nende karjäär, nagu meie enda supermodellil Carmen Kassil, kestabki enamasti kauem kui lapsmodellidel, kes oma loomuliku keha vastu võitlevad. Läbi aegade on modellimaailmas esinenud ekstreemseid anoreksiajuhtumeid ja lausa surmaga lõppenud näljutamisi. Üks jubedamaid lugusid oli kahest brasiillannast õest, kellel siseorganid keset „edukat” modellikarjääri lihtsalt üles ütlesid ja kes järjepanu elust lahkusid.

Sellegipoolest olen ka mina olnud paar nädalat jogurti, virsikute, ploomide ja gelato (millest ma pole valmis loobuma) peal… ja sellest kujuneb minu kõige edukam show season ever. Päris masendav, mis?