EKSPERIMENT | Koos kallimaga rühmatrennidesse: Sander oli tunnistajaks millelegi uskumatule — ma naeratasin peale trenni!


Naisteka trennieksperiment
Naisteka trennieksperimentFoto: Madis Veltman

Ma ei olnud mitte kunagi üheski rühmatrennis käinud ja minu elukaaslane, Sander samuti mitte. Võtsime julguse kätte ja katsetasime kolme erinevat — BodyBalance, AquaTone (vesiaeroobika - toim.) ja BodyPump. Oi, kui skeptiline ma olin! Ja täiesti ilmaasjata.

Minnes ajas tagasi, ei ole ma kunagi eriline spordisõber olnud. 12 aastat kehalise kasvatuse tunde on jätnud üsna kustumatu mälestuse ja motivatsioon üldse mingisugusust sporti teha on olnud olematu. Peale gümnaasiumi käisin vahelduva eduga jõusaalis, kuid ka seda ennast surudes ja enamasti läbi viha, sest sügaval sisimas ma ju tean, et enda liigutamine oleks vajalik. Jah, väga suur viga — mida rohkem ennast sundida, seda ebameeldivamaks kogu tegevus muutub. See aasta tegin vist spordi mõttes isegi oma rekordi — nimelt suutsime koos Sandriga viis kuud järjest käia jõusaalis. Temale meeldis, mina aga hakkasin jälle iga kuuga seda järjest rohkem vihkama. Ma ei näinud otseseid tulemusi, trennid ei muutunud kergemaks, ma ei tundnud, et vastupidavust oleks juurde tulnud.

Ühel hetkel aga lõpetasime koos seal käimise sujuvalt ära, sest muud tegevused tulid peale. Enne lõpetamist oli mitmeid kordi tulnud jutuks rühmatrenni teema, mida Sander mulle välja pakkus, arvates, et ehk võiks see mulle rohkem meeldida. Minu valusad kogemused kehalise kasvatuse tunniga kerkisid aga üles ja ma saatsin ta iga kord pehmelt öeldes pikalt.

Seotud lood:

Suvel me jõusaalis ei käinud, olime lihtsalt rohkem õues ja tema avastas enda jaoks taas võrkpalli, mida vahel ajaviiteks sõpradega mängida. Nüüd sügisel tundsin soovi ennast rohkem liigutama hakata, aga mõte jõusaalis olemisest ajas mulle külmavärinad peale. Hingasin sügavalt sisse ja otsustasin mugavustsoonist välja tulla. Ütlesin Sandrile sõnad, mille kohta olin endale kinnitanud, et ma ei ütle neid eluilmaski: “Olgu, lähme proovime erinevaid rühmatrenne!” Ta oli üllatunud ja väga rõõmsalt nõus.

Ma otsustasin trennide kirjeldustesse mitte eriti süveneda, et mitte liialt ennast ära ehmatada. Valisin kellaaja ja asukoha järgi sobiva.

BodyBalance

Sander: Kui Triinu pakkus välja, et võiksime proovida rühmatrenne, siis ma olin äärmiselt imestunud. Ükski varasem katse koos trenni teha pole väga toiminud, välja arvatud vahetevahel rattaga sõitmine. Rühmatrennidest olen ma alati tahtnud osa võtta, aga mulle ei meeldinud seda üksi teha. Korra varem olen joogas käinud. Üleüldiselt trenni tegemine üksi on mulle mingis mõttes igav. Grupiga koos tehes tekib hea energia ja isegi kui tahaks lõpetada, siis grupp hoiab hoogu sees ning motivatsiooni on rohkem.

Loomulikult on minu jaoks positiivne ka see, et grupijuht või treener teab, mida teeb, ja enese vigastamise oht on väiksem ning trenn on efektiivsem. Üksi trenni tehes võibki jääda kinni selle taha, et ei oska lihtsalt midagi edasi teha enam.

Rühmatrennid on aga sellised asjad, mis Triinule kohe kuidagi ei sobinud, sest tema on pigem nagu minu vastand ehk grupp mitte ei motiveeri, vaid hirmutab teda.

Kui nüüd tuli meil jutuks minna rühmatrenni, tahtsime alustada rahulikumaga, kuna kummalgi pole kogemust, et kui raske võib trenn olla.

Kohe alguses saali minnes ei teadnud, kuhu täpselt oma matt paigutada ja kes neist kohalolijatest treener võib olla. Sai aga kiiresti selgeks, et treenerit pole veel kohal.

Algus oli väga positiivne ja rahuliku sissejuhatusega. Proovisin kõiki liigutusi ilusti järgi teha. Edasi aga läks raskemaks ja hakkasin juba tundma, et hingeldan. Vaatasin Triinu poole ja tema oli samuti väsinud. Kulminatsioon oli kõhulihaste juures, kus ma ei suutnud harjutust lõpuni teha.

Ma ei arva, et ma väga halvas vormis olen, aga tõesti ei suutnud kõhulihaseid teha selliselt, nagu ette näidatud. Siis aga tempo rauges ja südamerütm aeglustus. Venituste juures olin nagu puutükk, kuskile hästi ei paindunud. Pole kunagi paindunud. Vaatasin, et nii mõnigi teine oli sarnases seisus. Lõpus oli mõnus lõdvestamine ja tund oligi läbi, lausa lennates. Kogu kogemus oli väga positiivne ja hea tunne jäi sisse. Ei olnud endale liiga teinud ega täiesti pudruks treeninud, vaid täpselt nii, et oli tunda kõike üle keha ning samas ka üldine lõõgastus. Kindlasti on soov veel minna.

Triinu: Esimene trenn oli BodyBalance, kuna see oli tunniplaanis rohelisega, niiet arvasin, et see on kergemat sorti ja keskendub rohkem vaimsele mõtlemisele. Läksime kohale ja minu hirm ning ärevus aina kasvasid. Erinevad mõtted keerlesid mu peas. Saime registreerimislehe, mille pidime andma treenerile. Ootasime ruumis ja ma oleksin peaaegu läinud juba vale naise juurde oma lehte andma, arvates ekslikult, et tema on treener. Õnneks tuli sel hetkel aga õige inimene ja ma pääsesin. Selle tunni aja saab tegelikult kokku võtta ühe lausega — skeptikust sai tõeline fänn!

Jah, see on tõsi. Ma nautisin sellest tunnist igat hetke. Ma ei tundnud kordagi vajadust elukaaslast vahtida, kuidas tema mingit harjutust teeb. Ma suutsin tund aega keskenduda iseendale ja oma hingamisele. Ma avastasin, et minu painduvus on kohutav. Samuti avastasin, et BodyBalance ja kehalise kasvatuse tund erinevad omavahel nagu öö ja päev.

Taustaks käis rahustav muusika, treeneri hääl oli mõnus, liigutused olid põhjalikud ja keskmise kiirusega, niiet ma suutsin järge pidada, ehkki polnud seda kunagi teinud. See meenutas joogat, sest me keskendusime kõikidele lihasgruppidele. Kõhulihaste ajal tükkis vahepeal naer peale, sest järsku läks nii raskeks, et ise ka enam ei uskunud. Tegin väikese pausi. Ja milline üllatus: mitte keegi ei olnud mul kohe kõrval karjumas, et kui sa kohe edasi ei tee, lähed staadioniringe jooksma!

Tunni lõppedes oli viis minutit mediteerimist. Kui ma muidu olen sellesse suhtunud natukene üleolevalt, mõeldes, et see ei ole kohe kindlasti mitte minule, siis nüüd sain ma aru, et ma olen rängalt eksinud. See oli parim hetk kogu trennist! Muusika käis vaikselt edasi, ma tunnetasin mõnusat surinat varvastest kuni pealaeni välja. Peale trenni oli keha väsinud, aga mõistus vaba. Vaba tööl tekkivatest pingetest ja kõikidest muremõtetest. Ma ei suuda järgmist trenni ära oodata! Sander oli tunnistajaks millelegi uskumatule — ma naeratasin peale trenni.

AquaTone

Sander: Teise trennina olime tahtnud teha midagi vesiaeroobikaga seoses. Raske oli leida neid kohti, kus sellist trenni pakutakse, aga meil õnnestus saada endale lõpuks sobiv aeg. Minul polnud mingit aimdust, milline see trenn võib olla. Kergelt meenusid kooli ajal ujumistunnid, kus pidi ka ujumismüts olema, ja arvasin, et äkki nüüd nõutakse seda samuti. Loomulikult ei olnud ma ka unustanud külma vett ja siniseid huuli ujumistundides. Lootsin sisimas, et nüüd trennis nii hull ei ole. Kui spordiklubisse jõudsime ja otsisime oma trennikohta, siis nägime läbi akende basseini ja seal olevat varasemat gruppi.

Ühtegi meest ma ei näinud ja arvasin, et suure tõenäosusega olen ka oma grupis ainuke mees. Riietusruumi läksin uhkes üksinduses, ei olnud mingit sokihaisu ja märga põrandat, sest see oli väga vähe kasutatud, mulle meeldis.

Kui meie trenn oli algamas ja läksime basseini, siis minu üllatuseks oli vesi soe. Vähemalt piisavalt soe, et ma teadsin, et sellest ei hakka külm.

Natuke ootasime, siis tuli treener ja trenn hakkas pihta. Nagu ma arvasin, olingi ainuke mees seal ruumis, aga see ei häirinud ei mind ega kedagi teist.

Esimest korda kui kella vaatasin seinal, olin kindel, et 20 minutit on möödas, aga kulunud oli ainult 5. Korraks ehmatasin, et kas tõesti sellise kiire tempo juures, mis meil seal oli, tuleb veel 45 minutit vastu pidada? Kuigi aeg tundus aeglaselt minevat, siis trenn ise oli pidevalt huvitav ja tegelikult suurt väsimust ei tekkinud.

Mulle meeldis, et see trenn hõlmas endas rohkem keha keskosa ja vees ei hakanud palav (ainult joogijanu tekkis). Treener oli tore ja muusika hea. Ma ei ütleks, et läheksin uuesti sinna tagasi, kuna koormus jäi minu jaoks väheseks, aga ma usun, et muidu algajatele on see väga hea trenn, mis ei tekita järgmisel päeval valutavaid lihaseid.

Triinu: Vesiaeroobikast ei teadnud ma varem eriti midagi. Olin küll näinud keskealisi naisi basseinides vehkimas ja teinekord neid ehk muigega vaadanud, aga see oligi kõik. Me ei arvanud, et oma rühmatrenne katsetades proovime vesiaeroobikat, aga sõbrannalt kuuldud vihje, et oleks naljakas, kui te seda teeksite, muutis olukorda. Tõesti, miks ka mitte?

Õnneks ma tean, et Sander on enamasti nõus tegema minuga neid asju, mille peale teised mehed silmi pööritaksid. Kohale jõudes oli väike ärevus sees, aga basseini juurde jõudes ja mõnusaid latiinorütme kuuldes see kadus. Peale meie oli veel kaheksa naist, ja üllatus-üllatus, mitte ühtegi meest. Sander sättis vist alateadlikult igaks juhuks ennast basseini ühte nurka.

Me kõik olime seal kümnekesi pundis koos, sest bassein oli ühelt poolt palju madalam, aga vajalik oli seista rinnuni vees. See oli natuke halb, ennast liigutades pidi pidevalt jälgima, et kellelegi kogemata jalaga ei annaks. Esimesed kümme minutit oli väga harjumatu ennast vees nii palju liigutada, tekkis tunne, et nüüd peaks küll juba pool tundi möödas olema. Treener oli ülilõbus naine, väga energiline ja talle otsa vaadates tuli tahes-tahtmata lai naeratus näole.

Väga mõnus oli ennast vees liigutada, ja rütmi järgides ei olnud see üldse nii lihtne, nagu arvata võib. Suusatamise liigutus oli mu jaoks vast kõige keerulisem, oleksin mitu korda peaaegu näoli vette plartsatanud, aga see oli väga lõbus. Muusika oli ka täpselt minu maitsele, enamasti kõlasid hoogsad hispaaniakeelsed laulud. Peale trenni oli väga hea tunne, lõpuks ometi ei valutanud mul kuskilt. Jah, see trenn oli üks kergemate killast, aga ma ei mäleta, et mul oleks üldse kunagi trenni tehes nii lõbus olnud, ja see ongi minu jaoks peamine.

Ma läheksin kindlasti sinna trenni veel, aga järgmine kord ehk pigem koos mõne sõbrannaga. Meestel on ju alati vaja enda jaoks ulmelised eesmärgid püstitada ja ma eeldan, et Sandri jaoks vesiaeroobika seda ei pakkunud.

BodyPump

Sander: Kolmanda trennina valisime korraliku jõutrenni, kuna osaliselt ajagraafik piiras ja osaliselt tahtsin mina midagi intensiivsemat teha. Kogu saal oli kohe rahvast täis ja kõik tegutsesid kiiresti, et endale kange ja hantleid ja muud võtta. Treener oli väga abivalmis ja andis juhiseid, mida ja kuidas valmis seada.

Algusest peale oli hea energiline tunne ja muusika üürgas mõnusalt. Harjutused hakkasid pihta ja need olid isegi üpris tuttavad kangiharjutused, aga muusika saatel palju lõbusamad. Kiiresti sai selgeks, et see ei ole niisama jõusaali trenn, kus teed 12 kordust ja puhkad mõne minuti. Puhkusi ei olnud ja kordused olid lugematud.

Peale esimesi kükke ja laskumisi mul jalad värisesid ja möödas oli vist ainult 20 minutit. Õnneks vahetusid lihasgrupid käte ja jalgade ning muu kehaga, aga iga osa imes minu lihastest välja kogu energia. Vaatasin vahepeal Triinule sellise hullumeelse naeratusega otsa ja tal oli sama ilme. Ma arvasin enne, et olen suhteliselt tugev, aga seal olin ma kindlasti üks nõrgemaid. Samas see kõik motiveeris ja julgustas endast kõike andma ning edasi pingutama. Mitte kordagi ei olnud sellist õhku ahmivat tunnet ja vere maitset suus, nagu näiteks jooksmisel, ning terve aeg oli lõbus. Vaadates kõiki neid teisi inimesi ja seda, kuidas nemad jõuavad kõiki neid harjutusi teha, tekkis küll tunne, et kui äkki pidevalt käia, siis saab ka lõpuks sellise vormi.

Peale trenni me igatahes Triinuga praktiliselt roomasime sealt ära. Uksed olid muutunud pea läbimatuks takistuseks, sest ma lihtsalt ei jõudnud neid lahti lükata.

Otse loomulikult läksime peale seda poodi ja premeerisime enda hea ja paremaga.

Kõik kolm trenni olid omamoodi head ja ma usun, et kõige parem ongi vaheldumisi teha raskemat jõutrenni ning kergemat venituse trenni.

Triinu: Eelmised kaks trenni olin mina valinud ja teadsin, et Sander tahaks midagi raskemat teha, et oleks ikka trenni moodi. Tunniplaane sirvides oli näha, et igalpool on BodyPump. Viskasin kõik eelarvamused peast välja, leidsime endale sobiva kellaaja ja läksime kohale. Inimesi oli palju, kõik teadsid mida teha ja ma tundsin, et blokk tuleb ette.

Olime ainsad, kes varem käinud ei olnud. Treener märkas kohe meie kimbatust ja ütles, mida meil vaja on ning mida peab tegema. Tagaruumist tuli tassida endaga kaasa korralik varustus — pink, hantlid ja kang. See juba tõotas halba! Muusika üürgas kõvasti ja sättisin ennast sisse nii ruumi tagaossa, kui üldse võimalik oli. Tunni aja jooksul võtsime läbi kõik lihasgrupid. Õnneks oli enamik harjutustest tuttavad, olin neid varemgi jõusaalis teinud.

Kuid need olid arvatavasti kõige intensiivsemad 60 minutit mu elus! Pause praktiliselt ei olnud, kogu aeg oli tempo peal. Kätekõverdused, kangi tõstmine igast asendist, hantlite tõstmine, kõhulihased, kükid, jala väljaasted … ja neid oli oi kui palju! Ma ei olnud kunagi järjest nii palju jõutrenni teinud. Kui 20 minutit oli möödas, tuli hetkeks klomp kurku ja ma mõtlesin, et tahaks ära minna. Kuid nägin, kui aktiivselt kõik teised mu kõrval teevad ja ma otsustasin, et ma ei anna alla. Mul on ju siiski valik mitte kunagi enam tagasi tulla.

Seda, kui intensiivne trenn see oli, ei saa vist tegelikult ühegi sõnaga kirjeldada. Treener oli väga lahe ja motiveeris kogu aeg aina rohkem tegema. See ajas mind lõpuks naerma, sest kui sa ikka tunned, et nüüd ei ole sinus enam ühtegi energiaraasu alles, siis on tõeliselt lõbus kuulda, kui keegi hüüab entusiastlikult: “Ainult kümme tükki veel, läheb-läheb! Jõuate veel, no teeme kaheksa veel sinna otsa!”

Lõpupoole tegin kõike kaasa, aga ilma täiendava raskuseta. Nägin, et ka Sander väsis ära ega suutnud ennast enam eriti liigutada. Kui kõik oli läbi, ütles treener meile tunnustavalt, et on näha, et spordiga me võõrad ei ole. Seda oli väga hea kuulda, sest neid kordi trenni ajal, mil mõtlesin alla anda, oli palju.

See oli väga hea kogemus, sain teha midagi, mille kohta olin endale öelnud, et see ei ole mulle. Ja see oli nii palju toredam, kui ma olin arvanud!

Inglite aeg