"Figuuri" kirjakast: Karini lugu
Kerin oma elu kümme aastat tagasi. Aega, mil algasid minu kehas muutused.
Ega ma ise aru ei saanud, et kaalus juurde võtan, kui alles mu õde seda mainis. Enne puberteeti olin piitspeenike ehkki sõin kõike. Kuna kehakaal oli normis, ma ilmselt ei muretsenudki.
Kui siis muutus kõik ning ühel hetkel kaalusin ma 90 kg (pikkust on mul 173 cm). Saavutasin selle üpris kiiresti. Siiamaani on venitusarmid reite ja rindade peal.
Hakkasin dieeditama ja näljutama, kuid see ei mõjunud, tekkis hoopis jo-jo efekt ning lõpuks kaalusin ikka rohkem.
Klassivennad hüüdsid tagant järgi: "tank!"
Päris palju pisaraid sai too aeg valatud. Tahad ju ikka meespoolele meeldida, endale veel ennekõike.
Oli veebruar ja olin juba 18. Olime sõbrannaga mitu kuud juba üritanud jooksma minna, kuid ürituseks see jäigi. Sest kord oli külm, kord jälle sadas. Ja siis ühel päeval läksime! Tegime kolm väiksemat sorti staadioniringi. Ja läksime teine päev jälle.
Laiskus tuli vahel ikka peale küll, aga nii mõnus oli peale jooksu dušši alla minna. See tunne ... seda ju ei oskagi kirjeldada. Trennitegijad teavad, millest ma räägin. Ühel päeval aga sõbranna loobus jookmisest, mina jätkasin. Ja iga päev. Klassivennad kiitsid, kui tubli ma olen. Uhke tunne oli. Aga kaal ei muutunud.
Olin juba kaks kuud jooksmas käinud, kuid mu kaal ei muutunud - ei üles ega alla. Tahtsin mingil hetkel isegi käega lüüa. Samas sõin ma tol hetkel kõike, mida hing ihkas. Jooksmas käisin ikka, iga päev, selline sörk, veidi enam kui pool tundi.
Siis, ühel päeval, ütlesid klassivennad, et olen alla võtnud ja silmnähtavalt! Läksin end kohe kaaluma ja ma olin tervelt 5 kilogrammi kergem. Nüüd läks libedalt. Jätkasin jooksmist ja hakkasin lisaks tegema ka kõhulihaste harjutusi. Ning nüüdsest hakkasin ka jälgima seda, mida suhu pistan. Eks ikka sõin saiakesi, aga enam jaolt ikka puuvilju ja jogurtit - tervislikult. Ning lõunaks sõin sagedamini sooja suppi.
Kooli lõpuaktuseks kaalusin 65 kg. Ja mul olid lihased. Kõhu peal oleks saanud orelit mängida... Ning lõpupildid said nii ilusad.
Mu kehakaal kõigib aga siiani. Lohutan end teadmisega, kui asi hulluks läheb, saan kuidagi ikka hakkama ka end taas vormi! Nüüd tean ka seda, et kui oleksin kohe alguses tervislikumalt toituma hakanud, oleksin veelgi rutem oma kaalu muuta suutnud.
Lõpetuseks ütlen veel, et kui minusugune laisk lohe sellega hakkama saab, suudavad seda ka kõik teised. Sest üleakaalu talub inimene vaid teatud piirini (mina puhul oli see vähemalt nii), ja siis hakkab tegutsema.
Karin
