"Figuuri" kirjakast: Kätu lugu
Olen 37-aastane 2 lapse ema. Pea aasta tagasi veel tundsin ennast oma kaalu pärast üpris kehvasti, aga ikka vitsutasin hetke ajel head paremat, ka õhtul hilja voodis lugedes-hea raamat ja 300 gr šoksi oli käkitegu. Kui oli vaja taas number suuremaid teksasid osta, siis vaid ohkasin ja tegin seda.
Tundsin, et ega mul pole lootuski kaalust alla võtta sest kaal lihtsalt ei lähegi mul allapoole. See tekitas vahel minus tohutuid masendushoogusid, mille all ei kannatanud vaid mina, vaid panin sellega kannatama ka oma pere. Kuni eelmise aasta augustikuus olin kaalusin lõpuks 87 kg. Pikkust on mul 1,70 nii, et ilmne ülekaal.
Jalad olid tihtilugu paistes, põlved valutasid jne. Kellele sa ikka kurdad, ise ajan ju seda suust sisse, aga ju ma siis olengi selliseks loodud.
Kuni ükspäev sõbrants rääkis, et ostis endale kaalujälgijate kodukomplekti ja hakkab nüüd kaalu jälgima. Mõtlesin ka soetada, kuid rahast hakkas kahju. Teadsin, et nagunii ei aita mul kõhnuda ka kallilt ostetud kaalujälgimise juhend, milleks siis raisata. Nii ma siis otsustasin, et püüan niisama sõbrannaga sammu pidada, eks näis mis saab.
Päevapealt lõpetasin igasuguse vitsutamise, hakkasin jooma rohkelt vett — ikka 1,5 liitrit tööl olles ja ka hommikul ja õhtul paar suurt klaasi koos sidrunilõiguga. Enne mõtlesin ja vaagisin, mida ja kuipalju süüa. Igal õhtul töölt tulles haarasin sünnipäevakingiks soetatud kõndimiskepid (mis siiamaani niisama olid nurgas seisnud) ja tegin umbes 5 kilomeetrise tiiru. Ja loomulikult kaalumine igal hommikul.
Igasugustele nn magusasööstudele ütlesin range EI ja sõin magusate asjade asemel igasuguseid värskeid asju. Otse loomulikult unustasin ära õhtused söömised. Algul oli küll näljatunne, eriti õhtuti. Aga see läks ruttu üle.
Tulemus ei lasknud end kaua oodata. Kadus kilo, siis kaks, siis viis ja nii ta läks. Iga kaotatud kilo andis innustust juurde.
Aastavahetuseks olin kaalus kaotanud 22 kg. Uskumatu kuid ma olin 65 kg ja ma olen suutnud seda hoida siiamaani. Kui algas talv ja enam kepikõndida ei saanud, siis hakkasin käima kohalikus jõusaalis kaks korda nädalas. Vaja oli ka kätele hakata natuke trenni tegema. Nüüd on taas aeg nautida õhtuseid kepikõnniringe ja ma teen seda suure naudinguga.
Ahjaa, olen ostnud apteegist ka mõne kreemi, mis peaks aitama nahka natuke trimmi tõmmata -loodan, et aitab. Määrin igatahes hoolega.
Tahan öelda, et on megahea tunne — nautida endal abikaasa kiitvat pilku, kuulda oma vanemate, laste, tuttavate-sõprade kiidusõnu. Ja ma saan poes osta endale mitu numbrit väiksemaid riideid.
Uuendasin ka soengut — poisipea oli mul ikka oi kui ammu aega tagasi. Tunnen ennast hästi, tervemana, enesekindlamana. Ma ei ole hetkekski unustanud seda “paksu” tunnet ja püüan ennast juba teadlikult toiduvalikutel suunata (ka oma abikaasat) ning ka liikumist ei tasu unustada (ka abikaasa endaga koos sportima saada on suur rõõm. See on saanud minu elu osaks — mu keha ütleb mulle aitäh.
Olen saanud ka mõningaid nn negatiivseid hinnanguid nagu näiteks: “oi see on ikka kiire kaalulangus, küll ta varsti tagasi tuleb” ja “oi, mis su nahk nüüd teeb, nii palju võtsid alla” jne. Sellised mürgised märkused lasen kõrvust mööda ja tegutsen edasi parema mina nimel.
Ma ei viitsi aega virisemisele raisata. Armastan ennast ja oma keha ning teen kõik selleks, et see nii jääkski. Sest olen aru saanud, on ikka üpris palju meie endi teha.
Muide, imetlen meie presidendiprouat. Kaalulangus ja trenn teevad imet — milline oli ta enne ja milline nüüd. Tahaksin endale ka väga rullikuid osta. Loodan. et ehk see õnnestubki, sest nimelt pidi rullikutega sõit ka “tagumisele poolele” väga hästi mõjuma.
Soovin kõigile teile, kes te kaalulangetamisega vaeva näete, tugevat iseloomu ja endale kindlaks jäämist. Küll siis ka soovitud tulemused peagi näha on. Ja mis veel tähtis: kõigele negatiivsele ärge pöörake mingit tähelepanu, las õelutsevad omaette!
Kõike kaunist algavaks suveks
Kätu
