Kõik algas keskkoolis, kui olin 17-18. Ma päris täpselt ei tea, miks tekkis alaväärsus, sest tegelikult olin ju täiesti normaalkaalus. Küllap seetõttu, et mul olid mõned poiste lemmikutest kleenukesed sõbrannad. Aga kui tihti ohkisid nad, et issand-kui-paks-ma-olen, ise kõhul olematut rasvavolti näppides. Mina, kes ma olin neist „paksem“, tundsin ennast siis oi-kui-halvasti.

Üritasin dieeti pidada. Päevad läbi võisin juua teed 0,05% Milla piimaga, mis oli sinakas ning millel ei olnud piimaga vähimatki sarnasust. Sõin ainult datleid, sest kusagilt pidin õppimiseks vajalikud suhkrud saama. Õhtuti oma toas kangutasin nõrkemiseni kõhulihaste harjutusi teha. Tihti olid peavalud, õppeedukus langes. Kaal langes ka... Ma täpselt ei mäleta, kui palju aga riiete järgi sain aru. Oh seda rõõmu, kui kõhna sõbranna imekitsad teksad mulle jalga mahtusid.

Niimoodi jätkus see kuni söömasööstuni. Seejärel jälle näljutamine ja enesepiitsutamine igapäevase treeningu näol. Igal aastal üks episood näljutamist... Kõige hullem neist oli siis, kui olin 22. See oli pikim näljutamisperiood, kui ma sõna otseses mõttes võisin nädal aega söömata olla. Kui sõingi midagi, siis nädalavahetustel. Söögiks kõlbasid vaid väga väherasvased toidud: lumekrabi pulgad, õunad, peedi-küüslaugu salat, rasvata jogurt jms. Kolmest krabipulgast sai mu kõht väga-väga täis. Joogiks oli kaks liitrit Coca-Cola Light’i päevas. Ühest õllest või kokteilist jäin ma kiiresti purju. Võite vaid ette kujutada, mida mu magu sellest hiljem arvas.

Mäletan, et kord emal külas olles olin sunnitud sööma, sest muidu oleks ta arvanud, et ma olen haige. Loomulikult eitasin, et mul üldse probleem on. Väitsin lihtsalt, et teen kõvasti trenni ja söön „tervislikult“. Istusin tookord ema köögilaua taga ja sõin seljankat. Peale paari lusikatäit hakkas mu süda hirmsasti taguma ja kartsin, et saan rabanduse.Täheldasin seda ka teiste rammusamate toitudega.

Kehakaalu oli mul siis 49-50 kg ringis, pikkus 165 cm. Kehamassiindeks viitas alakaalule, juuste väljalangemine vitamiinipuudusele. Rõivaid ostsin vahel lasteosakonnast. Mälu halvenes, keskendumisvõimet polnud ollagi. Aga keegi mu lähedastest ei paistnud küll muretsevat, ainult mu väike õde nimetas mind kondikubuks...

Nüüdseks olen endale probleemi tunnistanud ja ennast ses osas harinud. Tean, et keha vajab ka rasvu ning ei keela endale midagi. Olen jõudnud arusaamisele, et oma keha saab armastada tervislikul viisil ja süüa tuleb ilma süümepiinadeta. Ma ei sea endale muid piire, kui hea enesetunne. Programmid, päevikud ja punktisüsteemid pole ilmselt minu jaoks. See tähendaks, et mul on probleem, kuna pööran liigset tähelepanu toitumisele, mis peaks olema igapäevane ja enesestmõistetav.

Klara