"Figuuri" kirjakast: Moonika lugu
Olen 26-aastane ja kaalun 60 kilo. Mu elu on olnud kirev, palju reisimist, ja ka stressi. Hetkel asun Austrias, töötan siin veel kolm nädalat.
Oma lapsepõlves ja ka põhikoolis olin peenike tüdruk. Eks see vist oli selle süü, et kodus tegime kõvasti tööd ja käisime ka küla peal veel abis. Kutsekooli minnes polnud aga sageli raha, et süüa osta.
Sellele järgnes aasta Saksamaal ning ma võtsin juurde 10 kilo, sest sõin liiga palju magusat ja saiakesi. Enne kojutulekut suutsin need kilod siiski enam vähem maha võtta.
Aga siit maalt edasi järgnes see, et võtsin suure stressiga juurde ja vahepeal end kätte võttes sai kilodest lahti. Luges see, kus ja kellega sel eluetapil olin.
Eelmise aasta sügisel püsisin aga kogunisti viis kuud ilusti normaalkaalus s.o. 55 kilo. Jõulude ajal võtsin isegi alla. Olin sel ajal ka tööta ja hoidsin raha kokku.
Aastavahetusel pidin sõitma Austriasse s.t. siia tööle ja siis hakkas kaalukõikumine jälle peale. Töö oli (ja on) raske, töökaaslased jugoslaavlased ja mu igapäeva menüüsse kuuluvad coca cola light ja suur 300 g śokolaad (preemiaks!) mis ma korraga ära sõin.
Alguses oli kõik ok, aga kahe kuu möödudes hakkasid kilod lisanduma. Nüüd kaalun 60 kilo. See on koormav, nii südamele kui ka kehale. Iseendal on raske.
Nüüd üritangi jälle alla võtta, sest ei taha sellisena koju minna.
Ma ei söö enam õhtuti pärast kella kuut, śokolaadi pole ka söönud. Ostsin mingid tabletid, mis pidid ka aitama kaalu langetada, kuid need hakkasid tervisele. Muidu söön pähkleid ja magusaisu leevendamiseks müslibatoone.
Püüan ikka jälgida, mida ja kui palju söön. Kahjuks pole siin sporti võimalik teha. Kui veab, saan võib olla varsti jooksmas hakata käima.
Moonika
