Hevirock viib su kilod!

Võtsin ühel teisipäevaõhtul oma kompsud kaasa ja seadsin sammud rockiklubisse, kus varasemalt olin vaid nö istumas käinud. Jalad oleks seegi kord tahtnud mind pigem baarileti äärde viia, kuid... Saalis kõlasid tuttavad rockilood ja mul oli hea meel kohata inimesi, kes kandsid uute spordirõivaste ja tossude asemel juba päevinäinud bändisärki ning mugavaid ketse.

Me olime heviaeroobika trennis.

Kuulun nende naiste hulka, kes tavalises spordiklubis küll füüsilist koormust naudib, kuid kõrvadele pärast trenni puhkust peab andma, otsustasin proovida, mida heviaeroobika endast täpsemalt kujutab.

Särtsakas treener Elisabeth pani käima trennimuusika ning alustas soojendusega.
„Häh,küll ma sellega hakkama saan," mõtlesin ma Guns N'Roses'i Paradise City järgi vehkides oma möödunud neljale kuule, mil ma regulaarselt kaks korda nädalas spordiklubis olen käinud.
Jah, soojendusega saingi hakkama, kuid siis käskis treener meil diagonaalidesse minna ja algas üks lõputuna näiv hüppamine ja kargamine.

Tundsin end nagu maratonijooksja, kes on läbinud neli distantsi järjest. Poole trenni pealt olin valmis vigastust teesklema ning lahkuma, kuid siis hakkas enese ees natuke häbi ja võtsin end kokku. Õnneks pakkus klubi treenijatele tasuta vett, mida kulus selle tunni vältel üsna palju. Samuti leevendas pisut olemist Rob Zombie käre lauluhääl.

Kui lõpuks diagonaalid läbi said olin kindel, et enam hullemaks minna ei saa. Aga ei - üllatus, üllatus - algas trenn lihastele. Kuna selleks ajaks olid päris mitu treenijat end juba hingetuks galopeerinud, tuli treeneril meid tagant utsitada ja vaadata, et me liiga palju ei viiliks.

Lisaks lihastrennile õpetas Elisabeth raskemuusikasõpradest trennisolijatele ka mõned tantsusammud, et oleks lisaks juusteloopimisele veel midagi kontsertidel teha.

Ei saa öelda, et esimesel korral oleks just kõik täpselt nii õnnestunud, nagu treener ette näitas, kuid pole midagi, küll varsti tulema hakkab.

Juba mõnda aega toimuvad Tallinnas, rockiklubis Tapper raskema muusika austajate rõõmuks heviaeroobika tunnid. 

Küsimustele vastab heviaeroobika maaletooja Kerstin „Kessu" Raidma.

Kust tuli selline idee?

Idee tekkis minu ja mu mehe Ahto omavahelisest vestlusest. Kurtsin, et tahaks trenni teha ja tema soovitas aeroobikasse minna. Mina aga vihkan aeroobikat, jubeda muusika ja roosades trikoodes beibede pärast. Mehe jaoks oli lahendus lihtne: tehku ma siis heviaeroobika.

Kirjutasin idee oma blogisse ja huvilisi tekkis kohe päris palju. Sealt edasi hakkasin juba MSNi kaudu treenerit otsima. Koht Tapperi klubi näol oli ka kohe olemas. Filmirežissöör Liina Paakspuu vahendusel kohtusin Elisabeth Kodusaarega, kes on Dance Acti treener ja ise ka rockmuusika kuulaja ning tema hakkas uut trennistiili välja töötama.

Kellele heviaeroobika eelkõige suunatud on?

Keskmisest boheemlaslikuma ja alternatiivsema meelelaadiga inimestele. See on võimalus end treenida ebatüüpilises kohas ebatüüpilise muusika ja trenniskeemi järgi. Kindlasti on see ajendatud ka minu enda isiklikest kogemustest  spordiklubides, kus üleshaibitud kehade keskel Loitsu särgi ja mitte-puma dressipükstega ennast valge varese ja ebastandardsena tundsin.

Tean, et samu tundeid jagab minuga päris suur hulk inimesi ja järelikult oli meil kõigil õige aeg kohtuda. Mingit üksteise vaatamist ja pilkudega hindamist meie trennis ei ole! Ainult treener vaatab, et keegi ei viiliks. Eesmärk on mõnus trenn toredate inimeste ja lemmikmusa saatel.

Millise muusika järgi aeroobikat tehakse?

Praegune muusikavalik on leebema hevi killast, kuna oleme veel kõik koos algajad.

Kuid ka edaspidi on muusikavalik rokist metallini. Raskem hevi on juba niivõrd kiire, et selle järgi treenimiseks on vaja kõvasti rohkem võhma ja käed-jalad liikuma saada.

Hetke lemmiklood on ansamblitelt Metallica, Guns N'Roses, Rammstein, Megadeth, Mötley Crue, Skid Row, Billy Idol jne. Trenni arenedes toome ka kindlasti raskema ja alternatiivsema muusika sisse, tehes seda nii, et kõigil oleks lahe.