Lääne inimene elab üldiselt keha ja vaimu lahutatuses ning ei tunneta kuigivõrd, et tegelikult on ta üks tervik, mille osadeks lahutamine on enam-vähem kasutu. Siiski on arvatavasti peaagu iga regulaarselt sporti tegev inimene märganud, et keha treenimisest on ühtlasi kasu ka vaimule või hingele. Eks soovita ju psühholoogid ja psühhiaatridki hingehädade küüsis vaevlejatele tihtilugu ja isegi eelkõige sporti.

Ent missugust enda eest hoolitsemise aspekti me ka silmas ei pea, kehtib üks lihtne reegel: igasuguse endahoole tulemuslikkus eeldab regulaarsust. Kui sa soovid, et jooksmaskäimisest tõesti kasu oleks, siis tee seda järjekindlalt. Kui sul on võimalik seda teha kaks korda nädalas, siis tee kõik endast olenev, et mitte ühtki korda vahele jätta.

Kui sinu sportimise viisiks on hommikuvõimlemine, siis tuleks kindlasti enda jaoks paika panna, kui tihti sa seda teed. Seada sihiks seda teha iga päev on küll ilus ja hea, aga enamasti teostamatu. Elu näitab, et tõenäolisemalt ja süümepiinu tekitamata realiseerub programm, mis seab eesmärgiks neli-viis korda nädalas.

Kui su endahoole programmi kuulub saunaskäimine, siis tuleks seda kindlasti teha igal nädalal. Sattudes sauna kord või paar aastas võib tervisele pigem kahju teha kui kasu tuua. Kuumusega harjumata organism kaotab vett kiiremini, kui sellest sulle märku annab, tulemuseks võib olla peavalu või koguni kurnatus, kindlasti aga väsimus. Regulaarsed saunasõbrad oskavad oma organismi seisundit õigemini hingata ega kaldu endale algajate kombel leiliruumis liiga tegema.

Väärtuslikud muudatused võtavad aega

Ent nõnda nagu korrapärane hool meeldib kehale, on see sobivaim ka meie spirituaalsele poolele. Mõningad distsipliinid ja praktikad tegelevadki inimese kui tervikuga, näiteks jooga, mis kogub järjest enam populaarsust ka meil, paraku eelkõige naiste hulgas. Joogaga tegelevad inimesed suunduvad sageli kehaliste harjutuste juurest sujuvalt vaimsete juurde, isegi kui nende esialgne eesmärk oli vaid seljavalust lahti saada või lihtsalt natuke võimelda.

Vaimse vormisoleku eest hoolitsemine eeldab eelkõige teadvelolekut oma seisundi kohta, mida õpetab edukalt taas jooga. Ent tegelikult on meile kõigile jõukohane märgata, mis seisundis me parasjagu oleme ning mida ebarahuldava situatsiooni muutmiseks ette võtta saame. Nõnda nagu võime ennast harjutada toolil sirge seljaga istuma, võime tasapisi õppida kogema ka hingerahu ja tasakaalu.

Tõsi, see võtab aega. Aga aega võtab siin elus kõik, millel on tõeliselt väärtust. Nõnda on ju ka inimsuhetega: eelkõige peame kalliks pikka aega püsinud suhteid, millesse oleme „investeerinud“ hulgaliselt mõttetööd ja õppetunde. Küpsed täiskasvanud teavad, et sobivus on küll hea asi, aga ei taga iseenesest midagi: tõeliselt väärtuslikud on need suhted, mille hoidmiseks oleme tööd teinud.

Iseenesest on täiesti ükskõik, missuguse viisi vaimses vormis püsimiseks valime, peaasi, et see meile sobib. Kui selleks on näiteks lugemine, siis tuleks sedagi teha regulaarselt ja teadlikult, mitte ainult siis, kui aega üle jääb või paremat ette võtta ei ole. Kui hingelise tasakaalu hoidmise vahendiks on näiteks kirikuskäimine, siis peaks sedagi tegema regulaarselt, st kindlasti mitte ainult kord aastas jõulude ajal.

Kindlasti leidub neid, kes suhtlevad jumalaga teistel viisidel kui kirikuskäimine ega pea selleks kodust lahkumagi. Tähtis on see, et sideme eest jumalikuga hoolitsetaks pidevalt ning et seda sidet ei jäetaks unarusse. Iseenesest ei ole kuigi oluline, kuidas me nimetame kõrgemat sfääri, millega suhtlemine peaks tegelikult kuulume meie igapäevaellu — tähtis on aga see, et hoolitseksime selle sideme eest pidevalt.

Päris hea võimalus iseendaga kontakti saada ning uuendada sidet jumaliku või kosmilise sfääriga on lihtsalt paigal istuda ja mitte midagi teha. Ei olegi nii oluline, et me oskaksime mediteerida või et meil üleüldse oleks väga täpne ettekujutus selle kohta, missugust seisundit me täpselt soovime saavutada. Kasu on juba sellestki, kui võtame hetkeks lihtsalt aja maha ja tegeleme teadlikult mittemidagitegemisega.

Teise sammuna oleks hea mittemidagitegemisse lülitada mõtete eemaletõrjumine. Kes on suutnud kas või mõned sekundid ilma mõteteta olla, see teab, et mõtete lakkamine on iseenda tundmaõppimise võimas vahend, mille tähtsust on raske üle hinnata. Mitukümmend sekundit ilma argimõteteta on juba suur saavutus ning kes seda suudab, see võib öelda, et oskab juba mediteerida.

Õige on see, mis sobib sinule

Meditatsiooniliikide kohta on liikvel mitmesugust kirjandust ning sellega tutvunutel läheb tihtipeale silme ees kirjuks. Küsimus, kas ma mediteerin õigesti, võib kirjasõna suhtes liiga vähe kriitilisi huvilisi ebakindlaks muuta ning loodetud rahu suhtes hoopis rahulolematuseni viia. Siinkohal tasuks vahest meenutada, et selle üle, mis on kellelegi õige või vale, saab otsustada ikka ainult inimene ise.

Tähtsam kui midagi „õigesti“ teha on ise rahul olla. Põhimõtteliselt ei ole ju vahet, kas puhastada oma mõtteid argielus kogenenud prügist mediteerides, joostes või paigal istudes. Kui argiettekujutuses tähendab meditatsioon enamasti liikumatut, suletud silmadega istumist, siis tegelikult leidub praktikaid, milles meditatiivsus on otseselt ja lahutamatult seotud rütmilise liikumisega. Isegi suusatamist on käsitletud meditatsiooni vormina.

Iseenesest on ju võimalik ka näiteks oma iganädalasi koristustöid kodus teha säärase süvenemise, keskendumise ja pühendumisega, et lõpule jõudes ei ole me puhastanud mitte ainult oma ümbruse, vaid ka iseenda sisemuse. See on täiesti võimalik ja eeldab ainult rahulikku keskendumist sellele, mida teeme, ning veendumust, et iga teo tähendus ja väärtus oleneb eelkõige meie endi pühendumisest tehtavale.

Ent taas: igasugune puhastav keskendumine peab olema regulaarne. Kui otsustame nii vaimse kui ka materiaalse suurpuhastuse ühe raksuga ära teha näiteks kord aastas, siis jääme ilmselt hätta: nõnda nagu pole võimalik aasta jooksul kogunenud korralagedust kodust ühe korraga välja peletada, ei suuda me ka ühekorraga pika aja jooksul kogunenud hingelist segadust likvideerida.

Selleks, et tajuda vajadust oma sisemise korra eest regulaarselt hoolitseda, peame olema mõistnud, et sisemine rahu ja tasakaal ei sünni iseenesest. Väga vähestele meie seast on see sündides kaasa antud, ja isegi nemad võivad selle kaotada, kui ei teadvusta endale selle hoidmise vajadust. Suurel enamikul on tarvis hingelises tasakaalus püsimiseks samamoodi tööd teha nagu parema füüsilise vormi saavutamiseks.

Põhimõtteliselt koosneb meie elu ju harjumustest, headest ja halbadest. Harjumusi muuta on väga raske, aga kaugeltki mitte võimatu. Kõike korraga muuta ei saa, aga muudatusi tasapisi — ent järjekindlalt — teostades võime oma elukvaliteeti oluliselt ja otsustavalt parandada. Kui oma sisemise tasakaalu eest hoolitsemine on kord harjumuseks kujundatud, siis oleme asunud teele, millelt vabatahtlikult tagasi ei pöörata.

Delfi Naisteleht 1/22/2008