Kaalujälgija hoiatab: kaalulangus ei ole imerohi, millega kõik halb muutub heaks!
See aasta ei ole minu jaoks olnud lihtne. Vaevlesin pikka aega vigastuse küüsis, mis ei lasknud mul tegeleda oma lemmikspordiala ehk jooksmisega. Kuigi ma treenisin suvi läbi keskmiselt ligi 6-10 tundi nädalas teiste vastupidavusaladega, ei suutnud need täita seda tühja kohta ning eelkõige kannatas selle all minu vaimne tervis. Lisaks sellele võtsin paar kilo kaalus juurde ning tundsin, et tavapärase edasiliikumise asemel astun kogu aeg hoopis mitu sammu tagasi.
Nüüdseks olen jälle raja peale saanud. Tunnen ennast suurepäraselt: kilod hakkavad vaikselt haihtuma, saan jälle joosta ja ka emotsionaalsel tasandil on kõik enam-vähem paika loksunud. Siiski tuleb ette päevi, mil see ebakindel tüdruk minu sees pead tõstab. Ta muretseb sisimas liiga palju, mida teised temast arvavad. Ma ei taha rääkida küll kõikide naiste eest, aga usun, et nii mõnedki teavad, mida ma siinkohal silmas pean.
Mõtlesin siis ühel päeval, et vaataks õige vanu pilte ja võrdleks neid praegustega. Nägin, et vanadel piltidel kaalusin umbes 8 kilo rohkem kui praegu. Kas ma olen uhke, et suutsin kolm aastat tagasi end lõpuks ometi käsile võtta? Eks mul on hea meel ikka, aga samas ei tekita kaalulangus üksi minus mingeid märkimisväärseid emotsioone.
Ma mäletan, kuidas tol ajal oli iga päev minu jaoks suur võitlus. Ma ei tahtnud trenni teha, aga sundisin ennast ikkagi jõusaali minema. Rassisin iga päev kas tund aega stepperil või hantlitega jõutrenni teha. See oli pehmelt öeldes õudne! Olin enda peale nii vihane, et ennast niimoodi käest olin lasknud. Karistasin ennast kogu aeg kas ebameeldiva trenni, maitsetu söögi või üleüldse pooleldi nälgimisega. Masendav.
Mõnikord ma unustan, kui kaugele ma olen tegelikult jõudnud. Nüüd tundub kõik teistmoodi — ma söön tervislikult, sest ma päris ausalt jumaldan mitmekesist ja kvaliteetset toitu. Ma teen trenni, sest see annab mulle maailma kõige parema enesetunde. Kuidas selle muutuse saavutasin? Ma seadsin endale eesmärgi, mis ei olnud seotud kaalulangetusega: 5 km jooksudistantsi läbimine. Iganädalase progressi jälgimine andis mulle nii palju häid emotsioone, mida ei anna võrreldagi ühe või kahe kilo kaotamisega.
Kui nüüd neid pilte vaatasin, siis minu jaoks ei peitunudki kõige suurem erinevus minu välimuses, vaid hoopis minu suhtumises ja võimetes. Vasakpoolse Heidi mõtted keerlesid ainult kaalu ümber. Tema ainuke eesmärk oli olla sale, ilus ja seeläbi armastada iseennast. Parempoolne Heidi on sportlik, tugev ja võimekas. Ta ei ole küll modellimõõtu ega ideaalse kehaga, aga seesama keha on korda saatnud imelisi asju — läbinud triatlone ja ühe täispika maratoni. Vot SEE on midagi, mille üle olen ma tõeliselt uhke.
Ma tahaks, et iga inimene, kes tunneb ennast oma kehas paari rasvavoldi tõttu ebakindlalt, saaks aru, et kaalulangus ei ole mingi imerohi, millega kõik halb siin maailmas muutub heaks. Pärast keskkooli kaalusin ma näiteks vähem kui praegu, aga minu jaoks ei olnud see kunagi piisav. Ma olin ikkagi õnnetu ja ebakindel. Praegu mõtlen, et ma ei vahetaks oma praeguseid füüsilisi võimeid mitte iialgi tolleaegse kehakaalu vastu.
Aastate jooksul olengi aru saanud, et kui sa praegu ennast ei armasta, et tee sa seda ka siis, kui oled 10 kg kergem. Ole juba praegu see inimene, keda sa oma vaimupildis ette kujutad: õnnelik, ennast armastav ja endast lugupidav inimene. Kas sa sööd ära paki krõpse, liitri jäätist ja tahvli šokolaadi korraga ära siis, kui sa soovid endale ainult parimat? Kahtlen. Kui sa kuulad rohkem oma keha, siis on kaalulangus täiesti normaalne asjade käik.
Just seda viimast proovin ka ise endale meelde tuletada — hoolitse enda keha eest, sest see on sinu kalleim vara. Ära karista teda ülesöömise, alatoitumise või karmi treeninguga. Paku talle vaid parimat. Tegele ainult sellega, mis paneb su südame rõkkama. Armasta ennast. Praegu. Kohe.
Samas aktsepteeri, et mõnikord tuleb ikka ette päevi, mil tunned ennast suure ja paksu elevandina. Mida sa sel hetkel endale ütled? Mina kavatsen siis endale sisendada, et see suur, paks elevant suudaks vabalt Tartust Elvasse joosta, paar kilomeetrit ujuda, teha ära järjest 30 kätekõverdust ja paar kükki ka. 2010. aasta elevant poleks seda iialgi jõudnud.
Ma olen tõesti palju muutunud ja ma ei tohiks seda nii tihti ära unustada. Võibolla olen sel aastal tõesti paar meetrit tagasi astunud, aga ma ei ole kaugeltki mitte seal, kust ma kunagi oma teekonda alustasin.
Teile soovitan sama — heitke pilk möödunule ja mõelge, kuhu te olete jõudnud. Muutus ei pea olema ilmtingimata füüsiline või silmaga nähtav. Äkki sa oled leidnud armastuse mõne treeningu vastu, mida varem vihkasid? Ehk sa oled hakanud sööma vabatahtlikult köögivilju, mida sa varem poleks iialgi teinud? Kui oled veel päris oma teekonna alguses, siis tunnusta ennast selle eest, et oled astunud esimese, otsustava sammu.
Heidi kirjutab Kaaluabis tervislikust toitumisest ja sportlikust eluviisist. Kui soovid tema kohta rohkem teada, külasta tema blogi aadressil http://heidi.tarkpea.ee.
