Muus osas on Prantsusmaal ja USAl palju sarnasusi. Mõlemad on rikkad industriaalmaad, juhtivad lääneriigid, kuhu moderniseerimine tuli samal ajal ning kus 1890ndatest aastatest alates muutus saledus ideaaliks. Enne seda kandsid keskklassi naised vateeritud riideid, et täidlasemad välja näha.

Uue iluideaali täitmises on riigid õnnestunud aga erinevalt. USAs on umbes 30 protsenti täiskasvanutest rasvunud, olles kõige rasvunumate inimestega riik Lääne-maailmas. Samal ajal on Prantsusmaal rasvunud täiskasvanuid vaid 10 protsenti, olles üks saledamata täiskasvanutega riike maailmas.

Üheks põhjuseks võib olla keskmise ameeriklase armastus autoga sõita, suurem televiisori vaatamine ning seetõttu vähesem liikumine. Paljude teadlaste arvates on põhjus aga sügavamas kultuurilises erinevuses vaatele toidule ja söömisele.

Prantsuse sotsioloog Claude Fischler on keskendunud erinevate maade vaatele toidule ning juhtis suurt uuringut, mis käsitles suhtumist toitu ja söögikordadesse Prantsusmaal, USAs, Inglismaal, Saksamaal, Itaalias ja Shveitshis. Uuringu käigus intervjueeriti ca 7000 inimest.

Selle tulemuste järgi saab Claude Fischleri arvates selgitada ka erinevust rasvumises. Toidust rääkides räägivad ameeriklased toiteväärtusest ja tervisest, rasvast, valkudest ja kaloritest. Kui prantslased räägivad toidust, on jutt maitsest ja kvaliteedist. Intervjuudes toovad prantslased sageli välja naudingut istuda lauas ning süüa maitsvat sööki koos pere ja sõpradega. Ameeriklased ei too peaaegu üheski intervjuus välja söömisega seotud naudingut.

Pidev mõtlemine toidule ja sellest saadavale tervisele tundub tekitavat vastupidist efekti.
Ameeriklased võtavad söömist kui indiviidi enda vastutust, samal ajal kui söögikorrad prantslaste jaoks on seotud sotsiaalse traditsiooniga. Ameeriklased toovad intervjuudes välja valikuvabadust ning eelistavad näiteks jäätisepoodi 50 erineva jäätisesordiga. Samal ajal kui prantslastele meeldib rohkem 10 sordiga jäätisepood, sest siis saavad nad kindlad olla, et kõik jäätised on kodus valmistatud ning hea kvaliteediga.

USAs süüakse enamik söögikordi üksinda ning jooksu pealt, samal ajal kui prantslased järgivad korrektselt oma söögikordi: hommikusöök, lõuna ja õhtusöök. Üheksa kümnest prantslasest sööb endiselt nii, kulutades igale söögikorrale keskmiselt 30 minutit. Kaheksa kümnest prantslasest sööb õhtusööki koos perega. Claude Fischleri arvates määrab see erinevus ka ülekaalu põhjuse. Tema arvates vajab inimene oma toidukoguste reguleerimiseks kollektiivset tuge ja sotsiaalseid reegleid. Toit on seotud aastaajaga, oluline on kinni pidada söögiaegadest ning süüakse koos teistega laua taga istudes.

Üks ameeriklaste rasvumise põhjustest on ka toiduportsjonite suurus. Claude Fischler valis Prantsustmaal, Pariisis välja 11 ning ameerika teadlane Paul Rozin Ameerikas, Philadelphias 11 restorani, mis pakkusid nii sarnast toitu kui võimalik. Kohalikud pizzeriad, paar hiina sööki pakkuvat restorani jne. Valiti toidud, mis olid olemas mõlema linna samasuguses restoranis ning kaaluti toidu kogust.

11 valitud kohast 10s oli Ameerikas portsjon suurem. Keskmiselt olid ameerika portsjonid Prantsusmaa omadest 25% suuremad. Sama kehtis ka toidupoodides pakendite ning toidukoguste kohta ning isegi kokaraamatutes.

On läbi viidud palju katseid, mis näitavad, et suuremad toidukogused panevad inimesi rohkem sööma. Seepärast ei ole ka imestada, et ameeriklaste kehakaal üha tõuseb. Viimase 40 aastaga on ameerikas pakendite suurus ning toiduportsjonite suurus üha suurenenud. Näiteks McDonaldsi friikartulite pakend on kolm korda suurem kui 1960-ndatel, Seven Eleven pakub karastusjooki topsis Double Gulp, mis sisaldab 1,9 liitrit jooki ning ca 800 kalorit.

USA on alati olnud külluse maa ning juba 1800-ndatel teatasid Euroopa reisijad sealsetest suurtest kogustest, kus oluline oli kogus, mitte kvaliteet. Ajaloolane Harvey Levenstein, kes on kirjutanud mitmeid raamatuid ameeriklaste toiduajaloost, toob selle põhjuseks Ameerika ajaloo. Ameerika on üles ehitatud sisserännanute poolt, kes on põgenenud nälja ja vaesuse eest. Saabudes maale, millel on soodsad tingimused põllumajanduseks, külluse maa, muutus toiduküllus viisiks näitamaks, et neil on kõike rikkalikult, nad ei pea enam nälgima.

Oluliseks, mis võib põhjustada ameeriklaste rasvumist, peab ameerika ajaloolane Peter Stearns, vahet laste kasvatamises. USAs on laste toitumine olnud kogu 1900-sajandil väga vaba. Lapsed saavad paljus ise otsustada, mida nad soovivad süüa ning toitu kasutatakse ka meelitamiseks ning lohutamiseks.

Prantsusmaal nähakse aga lapsepõlve kui heade toitumisharjumuste treenimist. Nii kodus kui ka koolis rõhutatakse heade toiduharjumuste olulisust. Tähtis on süüa mitmekesiselt, näksimine on kahjulik ning söögikord peab sisaldama mitmeid roogi, mis on piisava suurusega portsjonites ning süüakse kindlaks määratud ajal.

Prantsusmaa korralik toidu- ja toitumiskultuur tundub aitavat rasvumise vastu, samal ajal kui toidukultuur USAs muudab nende kodanikud eriti haavatavaks. Kuna Prantsusmaa ei asu eraldatud saarel, suureneb veidi ka nende ülekaaluliste hulk, kuid sellele reageerivad kohe ka valitsusasutused. Näiteks oli 2004. Aastal Prantsusmaa parlament esimene, kes keelas karastusjookide- ning maiustusteautomaatide paigaldamise koolidesse.

Ka eestlastel oleks aeg vaadata üle oma toitumisharjumused ning võtta üle häid asju ja harjumusi toitumise vallas pigem Vahemeremaadelt ning nende toitumisharjumustest. Kuna kultuur algab kodust, soovitame muuta maitsvad õhtusöögid perekonnaga ühe laua taga, heaks harjumuseks.

Allikas: Forskning.se