Christy Harrison võtab oma raamatus “Antidieet” põhjalikult vaatluse alla kaalulangetamise ja sellest kasu lõikava multimiljardeid teeniva dieeditööstuse, paljastades võtted, mida see kasutab inimestelt aja, raha, tervise ja õnne röövimiseks.

Loobu spordikelladest!

„Tõtt-öelda ei vaja me nii palju liikumist, kui arvame,” ütleb Jessi Haggerty, personaaltreener ja registreeritud toitumispetsialist, kes peab Somerville`is Massachusettis erapraksist ja rakendab oma töös HAES-lähenemist. „Intensiivsele treeningule ja igal nädalal vajalike treeningtundide arvule pannakse nii palju rõhku ja mina muudkui korrutan: „Meil pole seda nii palju vaja. Ja treening ei pea üldse olema struktureeritud.”” Hoolimata „mõnevõrra pealiskaudsetest” põhjustest, mis ajendasid naist personaaltreeneriks saama — ja dieedikultuurist läbi imbunud koolitusest, mille ta pidid oma kutsetunnistuse saamiseks läbima — avastas Haggerty lõpuks, et kõige tõhusam ja tänuväärsem lähenemine hõlmab kaalulanguse võrrandist eemaldumist; selle asemel keskendub ta klientide abistamisele füüsilise aktiivsuse ajal oma kehas viibimisele. Lisaks soovitab ta loobuda spordikelladest ja –rakendustest, mis ei lase meil teadvelolekut rakendada. „Kustutage MyFitnessPali”, kamandab naine. „Visake oma FitBit minema.”

Aastate eest pidas Haggarty ise lahingut toidu ja kehaga ning see sundist teda oma suhet füüsilise treeninguga ümber vaatama. „ Minu meelest on mõistlik endalt alati küsida: „Miks ma seda praegu teen?” ja siis sellele ausalt vastata,” ütleb naine. „Kui mina hakkasin endale seda küsimust esitama, kahanes mu treeningute maht märkimisväärselt. Sest vastus oli midagi sellist: „Mul kas ei ole head põhjust või ma ei oska välja pakkuda ühtki vastusevarianti, mis ei oleks mingil moel seotud oma keha vormimisega.” Haggarty jaoks oli treeningmahtude vähendamine elutähtis, et lappida suhet oma kehaga. See oli ühtlasi raske, kuna suur osa tema identiteedist — nii personaaltreeneri kui inimesena — oli seotud sellega, kui palju ta trenni teeb. „Veider oli öelda: „Noh, ma olen personaaltreener, aga trennis ei käi,”” tunnistab naine.

Paljudele tuleks spordiklubidest eemaldumine kasuks

Tegelikkuses on suurem osa spordiklubidest dieedikultuuri kasvulava ja paljudele inimestele tuleks neist eemaldumine kasuks — ja ehk oleks mõistlik „treeningu” mõiste samuti unustada. See sõna kirjeldas kunagi sõjaväelist rividrilli ja veoloomade kündmiseks põllule viimist, niisiis pole üllatav, et inimesed näevad selles midagi karistusega sarnanevat (või et teatud treeningüritused end boot camp’i nime all reklaamivad). Dieedikultuuris nähakse treeningus keha kahandamise vahendit, samamoodi nagu dieedi või „toitumise jälgimise” puhul. Paljude jaoks meist toob see meelde keskkooli kehalise kasvatuse tunni ja viimasena rahavastepallivõistkonda valimise. See kõik taandub pingutamisele, „kes vaeva ei näe, see tulemust ei saa” põhimõtetele, karjuvatele treeneritele ja häbitundele, kui te ei suuda teistega sammu pidada. Selles pole midagi toredat.

Liikumine seevastu on igasugustest sõjaväelistest vihjetest vaba. See ei pea järgima teatud stiili või põletama kindlat hulka kaloreid või pulssi mingile kõrgusele viima. See on, mis ta on, ja hõlmab kõike: postkasti juurde jalutamist, järvel aerutamist, aias rohimist ja õele remonditegemisel abiks olemist. See võib olla struktureeritud või struktureerimata. See võib olla rõõmus, näiteks tantsupeole minek (või spontaanse peo korraldamine oma elutoas); võistluselemendiga, näiteks korvpallimäng või sõbraga võidu jooksmine; või siis midagi asjalikku, näiteks toidukottide tassimine kauplusest oma paari kvartali kaugusel asuvasse korterisse. Seda võib harrastada vaimse tervise toetamiseks — näiteks jooga; füsioteraapia vigastuse ravimiseks või kroonilise valu leevendamiseks, aga päris kindlasti ei ole selle eesmärgiks keha kahandamine või vormimine. Liikumine on intuitiivne, paindlik ja pole kuskilt otsast dieedikultuuriga seotud. “Niisiis julgustan ma teid trennitegemist lõpetama ja hakkama end liigutama viisil, mis tundub mugav, omamata mingeid ootuseid sellele, milline see peaks välja nägema,” ütleb ta.

Anna aega kehal paraneda

Mõistagi, kui te olete parasjagu hädas söömishäire või trennimaaniaga, võib teie keha liikumisvajadus olla hetkel null — kuna see tahab terveneda ja lisaks on teil vaja tervendada suhet oma kehaga. Usaldage seda instinkti ja andke endale paranemiseks aega, lõpuks saabub aeg, mil võite tagasi pöörduda dieedikultuuri sekkumistest vaba liikumise juurde.

Samuti pole võimatu, et olete endast mõelnud kui treeninguid vältivast inimesest, kuid see on vaid kompulsiiivse treeningu mündi üks külg. Mõlemal puhul on liikumist puudutavas diskussioonis olnud domineerival kohal kontroll ja süütunne, „kuidas peaks” ja kogu muu dieedikultuuri jura — mis ei aita just liikumisest rõõmu tundmisele eriti kaasa. Olenemata sellest, kas te järgite dieedikultuuri reegleid seepärast, et peate seda vajalikuks, või trotsite neid liikumist vältides, ei ole teil sisemist motivatsiooni oma keha liigutamiseks. Teis puudub sisemine soov seda teha.

Nii kompulsiivsed trennitegijad kui ka liikumise vältijad vajavad seega luba mitte liikuda struktureeritud viisil — välja arvatud juhul, kui nad seda tõepoolest soovivad. Ärge unustage, et liikumine — nagu kõik muu tervist puudutav — ei ole moraalne kohustus. Mis tunne oleks, kui teil oleks täielik vabadus ennast üldse mitte liigutada (välja arvatud siis, kui see on teie päeva lahutamatu osa, näiteks toidukotiga koju jõudmine)? Mis tunne oleks dieedikultuuri drillija oma peast välja kupatada? Te võite keskenduda üksnes peentele vihjetele, mis annavad märku keha soovist liikuda või puhata, ja õppida neile lihtsalt, rahulikul ja vahval viisil reageerima. Mida enam te neid väikeseid liikumisoove märkama ja neile reageerima harjute, seda enam õpite liikumise meeldivaid aspekte arvestama ega kuula enam kamandaja häält oma peas. Lõpuks leiate liikumiseks viisi, mis dieedikultuuri reegleid ei järgi, aga samas neid ka ei trotsi.