“Märkamatult (nagu tavaliselt) möödus jaanuar — esimene kuu pärast kaalu langetamist toitumisnõustaja valvsa pilgu all. Kuu oli trenni mõttes rahulikum, sest taastusin detsmbri keskel tehtud väikesest lõikusest ning arstid ei lubanud mul sportida, raskusi tõsta ja veel mõningaid asju teha. Kuna olin pea pool aastat päris korralikult trenni teinud, siis tundsin väga puudust sellisest rahmeldamisest. Aga jaanuari teisel poolel hakkasin jälle tubliks ning jõudsin käia natuke pilatese treeningus, külastasin mõned korrad basseini ja jalutasin pikki kilomeetreid oma kodukandi kaunite metsade vahel.

Liha on menüüst väljas

Jaanuari viimasel nädalal hakkasin eneselegi üllatuseks endaga ekperimenteerima. Märkasin ühel päeval, et ei olnud kolm päeva söönud liha või sellest valmistatud tooteid (nimelt oli sõbranna mulle andnud suure tüki kõrvitsat, millest osa marineerisin purkidesse ja osa tegin püreesupiks). Niisiis mõtlesingi, et vaatan, kaua ma suudan olla ilma liha- ja kanatoodeteta. Umbes kolme nädala pärast tundsin, et menüü on muutunud üksluiseks. Ega siis midagi — Internet vaja läbi lugeda ja uusi nippe õppida, sest endiselt ei tundnud vajadust liha järele. Ise ma küll ei saanud aru, et nüüd on midagi väga teistmoodi, sest sõin ju endiselt mitmekesiselt. Tänu sellele katsetusele olen ma hakanud rohkem tarbima kala ja veel rohkem köögivilju. 10 nädalat sain sellise menüüga suurepäraselt hakkama. Kuni ühel õhtul grillisime sõbranna juures kotlette ja burgerisaiu ning panime neist kokku korralikud kodused burgerid. Ja seda tegin kohe täiesti teadlikult, mitte hirmsast vajadusest liha järele. See õhtusöök oli tõesti väga maitsev! Pärast seda „vahejuhtumit” jätkasin ikka suuremas osas lihavabal lainel, kui välja arvata üks kauss frikadellisuppi ja üks röstsai singiga. Tänase seisuga olen juba 12 nädalat lihavaba (v.a. eelpool mainitud korrad) ja ausalt — ei tunne puudust ka! Aga mis puutub magusasse, siis see on ja jääb minu lemmikuks. Liha võib olla, magus peab olema. No ei saa kuidagi võitu magusasõltuvusest, aga mis seal ikka, peab seda lihtsalt kontrolli all hoidma.

Kui palju maad on ideaalkaaluni?

Veebruar. Ma ei tea millest see tuli, aga kogu aeg oli külm. Lemmikriided olid kirjud suusapüksid ja mõnus soe jope. Kui vähegi võimalik, siis ei läinud ilma nende riieteta üldse toast väljagi. Ka liigutamist oli vähem ja söömist rohkem ning paar kilo olid „ilusasti” minu keskkohale tagasi tulnud. Ei lasknud oma tujul sellest langeda, vaid võtsin endale teadmiseks, et küll kõik jälle paika loksub. Ning nii kui päike kõrgemalt hakkas käima ja nina soojendama, tuli tagasi ka minu energia ning tahtmine trenni teha.

Märts nüüd poole peal ja õhus on tunda kevadet, mis on minu lemmikaastaaeg. Nii mõnus — päike, värske lõhn ja iga päevaga rohkem taanduv lumi. Alates märtsikuust olen taas kodune (minu ametikoht koondati ning naasin lapsehoolduspuhkusele) ja ise loodan, et nüüd saan rohkem aega pühendada kaalualandamisele (võtsin uuesti plaani). Praeguse seisuga kaalun 79kg, aga proovin oma kaalu alandada vähemalt 75kg-le ja seda mai lõpuks. Eks paistab, kuidas läheb, aga vaim on valmis ja pealehakkamine on juba pool võitu.

Märtsi keskel kohtusin ka Viimsi Tervis Spa treeneri Kerstiga. Seekord ei teinud me koos trenni, vaid käisime lõunal. Sõime maitsvat sushit ja jõime rohelist teed. Lobisesime maas ja ilmast ning Kersti uuris, kuidas mul treeningutega läheb. Meeldiva kohtumise lõpuks pani ta mulle eesmärgiks, et kaks korda nädalas käiksin pilateses, korra nädalas ujumas (vähemalt 40min) ja kahel päeval õues jalutamas. Samuti pean jälgima oma toitumist hoolikamalt kui vahepeal ning siis peaks kaal taas kenasti langema hakkma. Sest — kes tahab näha vikerkaart, peab leppima vihmaga!

Kokkuvõtteks võin öelda, et riided lähevad ilusasti selga ja näevad seal ka head välja. Kui poes käin, siis suurte naiste riietele enam üldse pilku ei heida, vaatan ikka suurusi 38-42 (oleneb tootjast, tegumoest). Siiani olen saanud toredaid komplimente, minu üle tuntakse uhkust, abikaasa on toetav ja pere söögilaud on tervislikumaks muutunud."