"Kuidas ma mõistsin, et mul ei jää muud üle, kui kaalus alla võtta"
Umbes kahekümneneljaselt panin tähele, et lisaks normaalsetele naiselikele kurvidele on mul kurvid ka seal, kus neid olla ei tohiks — väike voldike kõhul, pisut kogukamad kintsud. Lähedased ei kommenteerinud midagi ja mehele meeldisin ma täpselt sellisena — kuid alateadvuses mõistsin kogu aeg, et ma pole enam traditsiooniliselt sihvakas, vaid keegi, kes peaks ka juba pisut rohkem liikuma ja vähem sööma, kui nii väib öelda.
Aastatega harjusin endaga ära ja elasin õnnelikult. Tõsi, mõned püksid ja kleidid tuli ära visata või kellelegi saledamale loovutada, kuid üldiselt ei arvanud ma, et mu figuur nüüd midagi väga hullu kujutaks — pisut ümaram siit ja vormikam sealt, muud midagi.
Kui saabus mu 30. juubel, tahtsin seda suurelt tähistada. Ostsin ilusa korallikarva kleidi, lasin teha meigi ja soengu ning panin kinni terve restorani. Pidu oli väga lahe ja mu vend tegi sel peol meeletult pilte, mida ma õhinaga ootama jäin.
Mäletan nii täpselt seda hommikut, kui vend teatas, et pildid on nüüd internetti parooli alla üles laetud. Avasin need ja… Sel samal hommikul muutus kõik. Piltidelt vaatas mulle vastu end vaevu kleiti pigistanud trulla, kleidi alt paistis sooniv rinnahoidja ja kui ma istusin, olid kintsud nagu kõige jämedamad pakud. Meik ja soeng ei päästnud midagi, kõikjal vohas puhas pekk… Nutsin arvuti ees, mis ma nutsin ning mehele olin lohutamatu, kuid sellest hetkest teadsin, et ma pean midagi ette võtma.
Sellest “saatuslikust hommikust” on möödas kaks aastat ja ma võin öelda, et olen vormikas, aga sale — pildid endast mind ei hirmuta ning ma näen suurepärane välja. Mees ei tihka öelda, et enne ei meeldinud, kuid tunnistab, et nüüd meeldib rohkem. See komplimentide rahe, mis mu peale viimase kahe aasta jooksul sadanud on… Ma ei taha näida pealiskaudne, aga igaüks, kes on kunagi kaalust alla võtmisega roppu vaeva näinud teab, et iga kompliment on parem kui mis tahes magustoit, mida endale keelanud oled.
Mul pole mingeid kaalusaladusi… Hakkasin trenni tegema, alustades kepikõnnist ja jõudes jooksmiseni, piirasin saia, makaronide, karastusjookide ja igasuguse “rämpsu” hulka, liikusin võimalikult palju ja see viis sihile.
Tahaksin öelda kõigile, kes tunnevad, et hakkavad vaikselt kaalus juurde võtma — peatage see kohe! Siis ei pea te ühel pühapäeva hommikul arvuti ees nutta lahistama, sest teile vaatab sealt kauni juubilari asemel vastu kilesse pakitud vorst.
Kallis kaalulangetaja! Milline hetk sinu elus pani sind tegema lõplikku otsust oma keha taas vormi viia?
